Levalõpme
14. - 20. aprill

	2015	2024	2025
Elanikke	30	40	37
Noorim elanik	1 a
Vanim elanik	81 a
Pindala (km²)	3
Asustustihedus (in/km²)	13,3
Külavanem	Tuuli Sooäär-Säde
Külaselts
	OÜ	FIE	MTÜ
Registreeritud jur. isikuid	7	2	0
Küla ajalugu

 

Levalõpme küla ohvrihiis Iienurk SM F 3490:5 F, Saaremaa Muuseum SA http://www.muis.ee/museaalView/3043650

Levalõpme on üks vanimaid Muhu asualasid. Jäljed asustusest Levalõpme küla maadel pärinevad teisest aastatuhandest eKr. Paali talu maadel asub muinasaegne hiiekoht ehk iienukk ja selle läheduses on veel mõned rahvapärimusega seotud kohti nagu Pühatimägi (vana matusekoht), Pühatiauk, Kivismägi jt. Vanapagan olla Kivismäele hulga kive kokku vedanud, et neid pidutsevate hiieliste pihta pilduda.

Külas tuntakse mitut nimelist kivi: liugus kivi (Levalõpma arus) ja neitsi kivi (Vanatoa põllul) ja kaardivälja kivi. Nõmme Selma mäletas rääkida, et mõisnikud käisid seal peal kaarte mängimas: Kapi mõisa ja kirikumõisa parun ja Tamse Atu (Tamse paruni hüüdnimi).

Lepiku ja Levalõpme külade kohta on rahvakeeli öeldud Kirguvalla, sest vanasti kuulusid nende külade talud pastoraadile ehk kirikumõisale.

Teadaolevalt on külas olnud 5 tuulikut: Toomal, Mihklil, Aadul, Postil ja Saadul.

Sepapadasid oli samuti 5: Toomal, Aadul, Postil, Saadul ja Nõmmel.

Juba Lepiku lugudes mainitud talitee läbis ka Levalõpmet, joostes Liiva kõrtsi juurest Pendu kaudu metsa ja edasi Eeriki juurest Lepikule.

Rahva pärimuse järgi jookseb Levalõpme alt läbi must jõgi ja Uietoa Volli on meenutanud nii.  Seda riagitse, et tulla Igakülast, siin meie (Uuetoa) ja Nõmme vahelt ja läheb Lalli alla välja läbi soode ja metsade. Kuivastu parun olla ütelnud Uuetoa esimesele peremehele, et sa teed oma maja sellisesse kohta, kus must jõgi maa alt läbi läheb, ehk variseb kokku. Pole ta siiamaani varisen. Pärimuse järgi valis Nõmme ehitanud Andrus Linnupõld uue talu asukoha une pealetulekuga katsetades ja selleks sai kadakane karjamaa Lepiku ja Levalõpma vahel, kus arvatakse all olevat karstikoopad ja veesooned.

Nõmme Selma on rääkinud, et Nõmme tee ääres suure tamme juures asub kuliste auk, kust kevadel läheb seal vesi kolinal alla, keerab nagu lehtrist sisse. Nõmme Jaan mäletab oma lapsepõlvest, et kui kuliste augu kõrvalt vankriga mööda sõideti, siis selle koha peal kõmises maapind.

Kunagise Saariku talu maadel oli suur puu nimega Raasikkask, mida enam ei ole. See ja Raagi mänd olid kaks vaatluspunkti, kus valvati, kui Muhumaal hundijahti peeti, on Nõmme Lembit teadnud rääkida.

Üle 90 aasta tagasi Levalõpme Saadul sündinud Salme mäletab küla hästi kokkuhoidvana. Koos peeti jõule ja käidi kiige all, koos saadi üle raskustest. Külarahvas oli väga abivalmis rääkis Posti Aino pärimuslugusid kogunud Välja Kerlile. Kui vene sõjaväelaste (kikude) rakett pani Kalda maja põlema või Saadu pere pesu varastati enne jõule nööri pealt ära, siis külarahvas abistas ja viis asemele asju, mida vaja. Levalõpme viimane külapäev toimus 2009.a. Osalejaid oli 32 ja programmis oli orienteerumine, viktoriin ja osavusteatevõistlus ning õhtul süüdati ka lõke.

Levalõpme Posti Aino, Saadu Salme ja Valli Helja mäletavad oma eluajal kokku kolme kiigeplatsi: Levalõpme Vanatoa karjamaal, Lepikul Korista-Matsi tee ääres Kearu aias ja Lepiku Kaasiku värava taga. Aino mäletab, et esimesel platsil oli ka suur kivi, millel nimeks Kaardivälja kivi. Seal peaks kiigepost ja pikk kivi veel alles olema. Teise kiige võlli tegid veel Saadu Villem ja Posti Mihkel. Kiigu alla võeti tirpitski, õlled kaasa. Salme mäletab, et korjati ka lilli ja toodi kased. Nõmme Lembit ja Ritsu Jaan olid pillimehed, karmoskaga. Mitte polnud ainult noored kiige all, vaid kõik, kes liikuda jõudsid. Salme mäletab, et isegi Uietoa Iisa Maripuu, kellel üks jalg oli vigane, tuli kivile istuma ja vaatama, kuidas noored tantsisid. Lapsed ei tohtinud kaua olla, aga noored olid öö läbi, laulsid ja kiikusid ja tantsisid. Kiige alla minek oli selline traditsioon, et iga laupäev ja pühapäeva õhtu mindi ja siis kui olid pühad, nelipühid ja suvel Jaanipäeval, mindi sinna ikka tantsima. Kõikidel noortel oli ühine mõte minna, rääkis Posti Aino. Siis oli külas palju noori. Saadu Salme sõnul oli kiigekultuur Kirguvalla ilus traditsioon.

Palliplatsid on olnud nii Levalõpme Posti värava taga, kus mängiti rahvastepalli, kui Lepiku külas Männiku-Jüri värava taga, rohkem Jaani ja Jüri vahel. Seal mängiti võrkpalli.

Jõulude pidamistest mäletab Salme, et kolmekümnendate keskel, kui Saadu talu uue osa suures kambris oli juba tsementpõrand all, ütles venna perega elanud ja suhtlemisaldis tädi Innas, et nüüd teeme külarahva jõulupuu. Kuusk oli laeni ja pingid seina ääres. Jõuluvana oli ja tantsiti. Pilllimehed olid Ritsu Jaan ja Nõmme Lembit ehk Leku, aga ka Lepiku küla Saueaugu Saared. Vana Pukk oli neljas pillimees. Lapsed ootasid jõule väga. Kuuse otsa olid riputatud kommid. Kommi isu oli nii suur, et lapsed käisid salaja neid söömas ja et keegi ei märkaks, keerasid  ära söödud kommide asemel paberi sisse pähklid.

Oli traditsioon, et esimesel jõulupühal käidi perest peresse, pillimees oli ees ja teised järel. Nõmme Lembit käis jõulu esimesel pühal õnne soovimas viimase ajani.

Valli Villem käis ikka Saariku Villemiga meil kaarte mängimas, meenutab Salme lapsepõlve. Saariku Villemil oli kodu supikeetmine pooleli, aga et ta nähtavasti kaardimängust ilma ei tahtnud jääda, siis tõi ta supikatla meie pliidi peale edasi podisema. Ja siis läks kaardipõrgu lahti meie köögis, kaardimäng ja õllejoomine. Saariku Villem ja Valli Villem siis olid suuremad mängijad.

Ka kolhooside ajal korraldas kolhoosi esimees Kalda Mihkel Toomal jõulupuu ja näitemängu. Saadu Vaike ja Nõmme Lembit, kel mõlemil oli oskus teisi inimesi järele teha, olid näitlejad. Sellest hoolimata, et oli kolhoosiaeg, peeti jõulud ära.

Nii Posti Aino kui Saadu Salme rääkisid, et Levalõpmel Eesti ajal pühapäeval tööd ei tehtud. Laupäe õhtul enne, kui kiige alla mindi, pidid kõikide õued ja tänavad pühitud olema. Salme sõnul pühiti väravatagune ja õue iga laupäeva õhtu ära. See oli kõige suurem puudus kui väravatagune ja õue olid puhastamata. Ainol Posti talu koplis polnud kõrt ka maas. Selle järgi hinnati talus elavate inimeste korralikkust.

Posti Aino mälestustes oli nõnda, et kui kirkus kell oli löödud, ei tohtind enam midagi tööd teha ja pühapäeval ei ole keegi kuskil midagist teinud. Mõni käis oma tuttavaid või sugulasi vaatmas teises peres, noored läksid kiige alla. Salme sõnul polnud sugulaste juurde külla minekul mingit kokkuleppimist. Pandi pätid jalga ja mindi. Tee Levalõpmelt Koguvasse polnd ju mittemidagi. Ka üle väina käis väike Salme koos tädiga sugulaste juurde. See oli päevane reis. Väina peal oli nii tore, luiged ujusid seal vee sees. Seal siis ikka söödi, võileivad olid kaasas. Külasse minnes võeti valge rätiku sees leivakannikas kaasa. Salme mäletab, kui onunaine Toomu Ruudu tuli Saadule, tanu oli orkis peas ja valge rätiku sees kõlkus see suur leibkott, sees oli küpsetatud sai. Sai pandi laua nurga peale. Sai oli magus ja läks lastel kohe käiku. Külaliste tulek oli tore sündmus. Ei mingit etteteatamist, sel ajal polnd tillefooni ega midagi, külalist nägid siis, kui õueväravast sisse marssis. Lastel oli see nii õnnis sündmus. Kui see külaline tuli, siis teadsid, et ikka head ja paremat jälle said, räägib Salme.

Suurematel tüdrukutel oli ootamist väärt sündmus, kui poisid ehal käisid. Laupäeva õhtul tüdrikud panid end hakkama ja läksid koiku ja siis ootasid. Poisid koputasid akna pihta ja siis aasid tüdrukuga juttu ja siis tutvustasid ka, kust nad on ja kui tüdrukule meeldis, siis läks tegi ukse lahti ja poisid tulid sisse. Poisid ajasid tüdrikuga juttu ja siis läksid jälle minema. Kui oli akna taga koputaja vilets, ei osanud laulda ja heaste rääkida, siis tüdrik ei lasknud sisse ka. Ükskord oli siuke äpardus. Saadu tüdrikud magasid vasakpoolsetes kambrites, aga ehale tulnud lugupeetud ajakirjanik pööras pimedas eeskojas paremale ja sattus hoopis pereisa magamistuppa. Kudistas seal varbaid, aga oli seal sagada saand ja nii jäi peretütrega sõprus ära. Laupäe õhta pidi tüdruk viksis olema ja ootama kosilasi meenutab Salme.

Haiguste puhul tarvitati peamiselt ravimtaimi. Maarohud olid kottide sees, sealt võeti ja tehti teed. Saadu Helju elas elu lõpuni looduse rütmis ja hoidis enda haigustest ja ravimitest nii kaugele kui võimalik. Kevadeti läks korjas mõned võilillelehed salati sisse, sügisel sõi õunu, et terve püsida. Kõik vanad ümbrikud ja kuivainekotid olid ravimtaimi täis korjatud. Kui vanust oli juba mõned aastad üle 80 ja tervis hakkas alt vedama, siis võttis ta asja ise käsile ja hakkas hommikuvõimlemist tegema - "need harjutused, mida kunagi nooruses kopsusanatooriumis õpetati", sellele järgnes kiirkõnd ja külma veega kümblus väliköögis. Ja tervis oli palju parem. Helju arvas, et kui vanematel inimestel erinevad kohad valutavad, siis põhjus peitub selles Soonda küla mehe ütlemises, et  "vanainimese luud-liikmed ep kannata üksteist enam". 90 eluaastale lähenedes, kui tasakaal polnud enam kiita ning „ jalad oleksid nagu ää koitand" ja paks lumi õues liikuda ei lasknud, tantsis ta pliidi ääres vana aja tantse. See tegevat tuju heaks. Elu lõpul sai Helju, kes viimased 50 aastat ühtegi haigekassa senti ei kulutanud ja ei võtnud vabatahtlikult ravimeid suu sissegi, ära proovida 3 päeva haiglravi Kuressaares. Tema, kes ta kodus kohvi ei joonud, seisis iga hommikul silmitsi haigla "kange" hommikukohviga- "oli vast tige kohv!". Raskekujulise koduigatsuse tõttu tuli ta Kuressaarest planeeritust varem koju tuua. Õhtul vaatas ta valmis pandud tablette sama  krimpsus näoga, nagu lapsed tavaliselt keedetud herneid vaatavad ja arvas, et puhkaks nüüd neist veidi. Söögi järgselt siiski leebus, võttis tabletid kätte ja ütles, nagu hakkaks mürki neelama "võtan siis ära, saagu mis saab".

Vanal ajal tuli ravimtaimede kõrval ette ka teistmoodi ravitsemist. Nõmme Selma meenutas, et kui poeg Jaanil oli lapsena roos, siis kutsuti appi Posti Mihkel. Tal oli sinine paber, millele ta kirjutas midagi ja pani selle haigele kohale. Siis luges sõnad ka peale ja pani paberi kiviaia auku. Järgmine päev oli paistetus läinud ja laps terve…

Söögikorrad olid eelmise sajandi esimeses pooles kindlatel aegadel. Salme sõnul keedeti Saadul supp õhtuti valmis ja viidi esikusse jahtuma. Ka hommikul söödi sama suppi. Supp vaheldus koorega keedetud tuhlitega, mille peal olid silgud. Notti (kastet) tehti - praeti seapekk, pruunistati jahu ja sibulad rasva sees ja piima või koorega saigi kaste valmis. See tõsteti sügava panniga lauale ja igaüks lusikaga võttis tuhli ja kala kõrvale. Pere vanaisa ei tahtnud alumiiniumlusikat kasutada ja võttis vöö vahelt oma puulusika. Esimesed taldrikud toodi alles Saksa ajal - kerged alumiiniumist taldrikud. Supp toodi suure kausiga lauale ja igaüks võttis sealt. Liha võeti supi seest välja ja jagati igaühele kätte. Söögikorrad vaheldusid. Olid ka mõned pudrupäevad. Supid olid õhtuks. Lõunaks tuhlis ja soolasilk ja nott. Ei mingit muud asja. Põhitoit oli soolasilk. Tünnis oli soolvesi. Silgud toodi soolveega lauale, lõigati sibul sisse. Noaga pisteti tuhlis soolvee sisse ja söödi. Piima võeti kõrvale. Koolist tulnud lapsed said niimoodi kõhu kenasti täis räägib Salme.

Posti Aino ja Välja Mihkel 2017.a. maikuus uute postkastide õnnistamisel

Kui Saadu vana perenaine Ingel ajas elu lõpuni segi sõnad pioneerid ja viinerid, pani ikka tuhlid keema ja pioneerid pannile, siis nii mõnedki arusaamatused juhtusid mandrilt tulnud miniatega just toitude muhukeelsete nimede mitte tundmisel. Lõuna-Eestist pärit Saadu minia Viiu püüdis Saadu „õue järele olla", st. väga toimekas ja tubli. Algus on raske - ta ei saanud aru, mis asjad need tuhlid on ja kui paluti õueköögist tuua levarokka (leivasuppi), tõi Viiu hoopis leivakannika. Sarnane lugu juhtus ka mandrilt tulnud Kalda Ailiga, kelle ämm palus tuua keldrist lõegest. Aili pidi abikaasa Raivo, kui kohaliku käest tõlketeenust paluma: lõiges - kaalikas, lõikesupp - kaalikasupp.

Uuema aja lugude kogumiseks said Lepiku ja Levalõpme küla rahvas kokku selle aasta 3.märtsil. Mõte oli koguda aprillikuu vaimus tõestisündinud naljalugusid. Levalõpme pikaaegne külavanem Veikko rääkis, et Poali, Tooma ja Eeriki perepojad on 1. aprilli naljana tembutanud oma isade autode kallal. Kord olid poisid autod tualettpaberisse keerutanud ja teine kord ei leidnud hommikul vanemad maja ette pargitud autosid, sest need olid lihtsalt kadunud. Hiljem selgus küll, et poiste poolt öösel põllu peale ümber rivistatud. Külade seekordne kokkusaamine lõppes peale mõnusat juttude rääkimist teatepulga üleandmisega uuele külvanemale Tuulile ning Kirguvalla kogukonna grupi moodustamisega FB-s.

 

 

Levalõpme retsept: KILLATUHLID.

Kartul ja porgand lõigati hästi peeneteks tükkideks ja pandi keema. Pannil praeti suitsupekki ja sibulat. See lisati siis supile. Supp oli üsna vedel ja seda keedeti tavaliselt pühapäeva hommikul, kui laupäeva õhtul oli tanguputru keedetud. Supp tõsteti kuumalt taldrikutesse ja igaüks pani tüki külma tanguputru supi sisse. Nii jahtus supp kiiremini ära ja sai kohe sööma hakata.

Seda pakuti kavaleridele kui asi oli juba kindel.