Lepiku
7. - 13. aprill
| 2015 | 2024 | 2025 |  | |
| Elanikke | 13 | 32 | 34 | |
| Noorim elanik | 1 a | |||
| Vanim elanik | 93 a | |||
| Pindala (km²) | 4,58 | |||
| Asustustihedus (in/km²) | 7 | |||
| Külavanem | Kalev Säde | |||
| OÜ | FIE | MTÜ | ||
| Registreeritud jur. isikuid | 2 | 1 | 0 | |
| Küla ajalugu | ||||
Lepiku ja Levalõpme külade kohta on rahvakeeli öeldud Kirguvalla, sest vanasti kuulusid nende külade talud pastoraadile ehk kirikumõisale.
Lepiku külast ühel pool asub Muhu soo ja sealt saab alguse ka Soonda jõgi ning teisel pool on looduslik pank. Mitmes kohas on pank silmaga näha ja rahvasuus toredad nimed saanud: Korista pank ja kitsekamber, Puka pank, Lagasma pank jt.
Lepiku külas asuvad mitmed allikad nagu Tõrsallikas, Rennikse allikas jt. Allika talus oli kohe maja taga suur allikas, meenutab Valli Margo oma lapsepõlvest. Allika inimesed tõid oma joogivee ämbritega tuppa samast allikast. Allikas oli lahti kaevatud, veesilm asus mitme meetrise augu põhjas ja kividega külgedelt laotud, et oleks mugav vett võtta. Taoliseid allikaid on Lepiku külas veel mõned ja neid kasutatakse igapäevaselt tänase päevani.
Kaljul on Lepiku küla ainus tuulik ja Paalil Muhu kõige pikem ait.
Külas on asunud üks kõrts, mis oli Koristal. See asus taliteel, mis tuli Liiva kõrtsi juurest Levalõpme kaudu Lepiku Korista peredeni ja sealt üle turbaraba Raugi kõrtsini ja siis üle Papilaiu Haapsallu. Taliteede rajamisel peeti silmas külade ja kõrtside asukohti ja Muhu saart läbis mitu erinevas suunas kulgevat taliteed. Kui jääteed märgistati kadakatega, siis taliteedel kasutati õletuuste.
Puka Andrus, kes oli omal ajal üks legendaarsemaid Muhu seppasid, on muuseas sepistanud ka luteriusu surnuaia rauast väravad. Lisaks olla ta valmistanud kolm traktorit, kaks rehepeksumasinat ning hiljem koos poeg Oskariga ka bajaane ja akordione.
Valli talus kasvasid üles kirjanike Juhan Smuuli ema ja vendade Jüri ja Ülo Tuuliku isa ning 1911.a. ehk ühe talve asus Vallil Kapi-Rinsi luterlik vallakool.
Lepiku küla suuremad sündmused nagu jaanituli, kiigekultuur ja jõulud on paljuski seotud naaberküla Levalõpme rahvaga. Kahe küla ühine jaanituli Lepikul toimus veel viimati kaheksakümnendatel, kus samuti pakiti kodus kiluleivad ja joogid ühes ja mindi Lepiku mäe otsa tule alla. Kaasa võeti ka omad puuhalud.
Valli Helja meenutab, et tema esimesed jaanituled olid Matsi tee ääres kiigeplatsil, kus käisid nii noored kui vanad ümberkaudsetest taludest koos. Kui see ära kadus, siis oli kiigeplats Kaasiku aia taga, aga kõige rohkem on jaanitulel käidud Nuka mäel. Igaüks võttis midagi kodunt kaasa ja siis hakkasid Levalõpme poolt tulema Saadu Vello ja tüdrukud ja Posti Aino. Tuldi igast perest läbi ja haarati inimesi juurde, et oleks rohkem rahvast ja teemasid, mida arutada. Tähvena Julius tegi laari õlut ja pillimees oli Targalt. Laulu oli ja tantsitud sai ka, aga rohkem läks jutuajamiseks.
Pühapäeviti käidi kaarte mängimas meenutab Gaida Kivinurm Targa-Peetrilt. Mängiti saaskoppi. Selleks oli nelja inimest vaja (kaks paari). Targa-Peetri Ivan oli kõva kuulmisega ja teistega juttu rääkida ei saanud. Aga ta oli suur kaardimängija. Seal polnud rääkida vajagi, kaardid ise rääkisid enda eest. Pühapäeva hommikul hakkas ta juba varakult aknast välja vaatama, kas keegi juba tuleb. Põhiliselt käisid Kalju Mihkel ja Uieda Volli ja Liivalt Villemi poisid.
Valli Helja mälestustes peeti igal aastal külas jõulupuu. Ükskord oli Matsil ja siis Targa-Tähvenal. Ja pillimees oli ka Ritsu Jaanus Levalõpmelt.
Lepiku küla Targa-Peetri Gaida mäletab oma lapsepõlvest (1960-d ja 70-te esimene pool) veel jõulude ja uue aasta ajal perest peresse käimist. Neid nimetati pühade mehed, ehkki hiljem oli ka naisi kambas. Hakati ühest perest liikuma ja igast uuest perest läksid mehed kaasa, nii et kamp muudkui suurenes. Jõululaupäeval kuni öösel kella 12-ni külla ei mindud. Peale 12 võisid hakata juba pühademehed liikuma. Igas peres pakuti koduõlut. Mõnel pool söödi ahjust ka makipann tühjaks. Mehed laulsid lorilaule, löödi ka tantsu. Ükskord uuel aastal oli ema tuppa just uue tapeedi pannud. Siis tulid pühademehed ja kirjutasid jämeda musta söega uuele tapeedile aastaarvu. See seisis seal mitu aastat, enne kui jälle uus tapeet pandi.
Valli Helja sõnul kiige alla rahvariiet alati ei pandud, kardeti et õhtul läheb niiskeks ja rahvariideid hoiti. Kirikusse minek aga oli suur sündmus. Juba hommikul toodi riidelaudast rahvariided ja hakati end sättima. Pätid pandi tee peale jalga, et siis ei kulu kingad ära. Kingad pandi alles kiriku ukse taga. Noorikul oli tanu ja selle peal rätik, kes abielus ei olnud, see ei tohtinud tanu panna. Hiljem kanti ka musta kostüümi. Kirik oli suhtlemise koht, kus sai tuttavatega kokku. Igav ei olnud sel ajal, elu oli mitmekesine ja rikas, räägib Saadu Salme.
Kahe ilmasõja vahel oli Valli koduks Villem ja Juula Maripuule (Villem Levalõpme Postilt ja Juula Soonda Nuudilt). Saadu Helju meenutas oma lapsepõlvest, et nad kutsusid Valli Juulat Valli Tanteks, sest ta oli linnas elanud ja linnamaneerid olid külges. Oli siuke linnaproua ehk peenema žestiga inime, kellel olid peenemad riided ja kübarad ning. Kodune virtschaft oli ka linna moodi rohkem, valged linikud ja linna kombed. Ta kudus rohkem pitsrätikuid, kampsuneid ja kindaid. Saadu Helju meenutas, et kui ta kirku läks, siis pani omale pitsrätiku üle õlgade. Ja kui ta siis teed mööda läks, siis juba kaugelt nägime, et Valli Tante läheb kirku: tuulega rätik lehvis kenasti. Ütlus oli selline, et kui kellelgi olid vahel natuke kenamad riided seljas, siis öeldi ikka, et: "Sa oled täna nagu Valli Tante."
Valli Villem töötas Tallinnas sadamatehases lukksepana. Vabadussõja ajal korraldas ta väikse "triki", mille eest anti talle hiljem Vabadusristi. Ta muutis suurtükilaeva näiliselt sõidukõlbmatuks, mistõttu peale sakslaste lahkumist, sai selle uuesti sõidukorda seada ja sellest laevast sai Eesti esimene lipulaev "Lembit".
Targa-Peetri Gaida mäletab, kuidas neil kodus räägiti, et Levalõpme Posti Mihklil olla kodus selline Seitsme Moosese raamat, mille abil saab nõiduda. Ta ei tea, kas päriselt oli ka mingi salapärane raamat olemas ja kas keegi seda raamatut ka näinud on. Gaida isa (Targa-Peetri August Prii) rääkis selle kohta aga päris naljaka loo. Isa August töötas Ühenduse kolhoosis treialina. Kord tõi kolhoosi esimehe naine Kolga Laine talle vanaaegsed head käärid teritada. Käärid olid ühel hetkel kadunud. August küsis ja otsis, aga ei midagi. Lõuna ajal oli Augusti treiruumis tavaliselt palju mehi lõunat pidamas. August siis pöördus kõigi poole ja ütles, et nüüd on lugu nii, et ta annab ühe päeva aega, et kääride võtja need tagasi tooks. Kui homme õhtuks ei ole käärid tagasi, siis peab ta minema Posti Mihkli juurde, kellel on Seitsme Moosese raamat ja laseb selle abil kääride võtjal sita kinni panna. August ütles, et sellist asja on ka varem tehtud. Siis peab see inimene suure hädaga ikka välja ilmuma. August oli väga murelik ja ütles, et see on tõsine asi, ta ei tahaks seda üldse teha, aga midagi pole parata, Laine tuleb varsti kääridele järele ja tal pole midagi anda. Augustil ei olnud vaja siiski Mihkli juurde minna, sest järgmisel päeval olid käärid treipingi peal tagasi. Kui ka kääride võtja päriselt nõidumist ei uskunud, aga riskida siiski ei tasunud, mine sa tea.
Vanal ajal ravitsesid inimesed ennast enamasti kodus ja lihtsate vahenditega. Valli Margo mäletab oma lapsepõlvest 1960-ndatest, kuidas Männiku-Jüri Mann jalgu ravis. Ta võttis labidaga sipelgapesast mõned täied, pani need tsinkplekkvanni, kallas kuuma vee peale ja pani jalad sisse. See pidi leevendama paistetust ja valu jalgades.
Kui Valli Helja külalisi ära saatis, siis tavatses ta ikka suure naeratuse ja kallistuse saatel öelda: "Tulge ikka jälle. Valli väravad on alati avatud!" Väljudes võis märgata, et väravaid ei olnud. Ja vanemad teadsid, et polnud juba ammu…
Lepiku retsept: KUPATSED
Kasutati soolaliha või eelnevalt soolas olnud liha (Mihklipäeval näiteks lambaliha ja keeduleemest tehti hiljem kaste, mida sai veel peale panna). Liha pandi keema ja lisati kapsas, kaalikas, porgandid ja kartulid. Kapsas lõigati pooleks ja siis sektoriteks, keskmine osa hoidis neid koos. Porgandid (mitte väga suured) lisati tervetena, kaalikad lõigati lohkudeks (kettad).
Liha, kapsa, kaalika, porgandi ja kartuli suuri tükke hautati hästi suures potis. Seda tehti tihtipeale pühapäevaseks päevaks ja söödi siis mitu päeva.