Laheküla
10. - 16. märts

  2015  2024  2025
Elanikke 18 25 25
Noorim elanik 10 a
Vanim elanik 86 a
Pindala (km²) 10,67
Asustustihedus (in/km²) 2,3
Külavanem Kaie Õun
Külaselts Jaani Saadu Külaselts
  OÜ FIE MTÜ
Registreeritud jur. isikuid 3 0 0
Küla ajalugu      

 

17. sajandi algul rajati Muhu esimene riigimõis, mis hakkas küll Suuremõisa nime kandma ja üldiselt seostatakse seda 1870-ndatel aastatel tekkinud Suuremõisa külaga, kuid mõisa "süda" oli ilmselt selle rajamisest alates praeguse Laheküla territooriumil.

Laheküla asunduse 10. juubel (1933). Rein Saksakulmu kogust
  
Okstest seintega heinaküün Laheküla heinamaal. (ERM Fk 828:64)
   
Lubjaahi Lahekülas. (ERM Fk 828:63)
   

Noore Eesti Vabariigi 1919. a maareformi alusel algas pärast Vabadussõda 1920. a säilinud mõisasüdamete jagamine asunduskohtadeks e asundustaludeks, mida ka autasukohtadeks on kutsutud, kuna neid anti välja Vabadussõjas tunnustatud võitlejatele või nende pärijatele. Paraku puudub dokumentaalne kinnitus selle kohta, kas kõik Suuremõisa mõisasüdamest asunduskohtade saajad olid Vabadussõjas osalenud või oli asunduskohta võimalik omandada ka muudel alustel (osta). Nii või teisiti, aga 1921. aastal tekkis Lahe küla (Laheküla), mis suure tõenäosusega on oma nime saanud külast lõuna poole jääva madala, nüüdseks kinni kasvanud Suuremõisa lahe järgi. Mingitel andmetel oli asunduskohti 16, ehkki konkreetseid andmeid leidub vaid 13 kohta. Välja antud kohtadele kehtis kohustus talu väga lühikese aja jooksul, 1924–1925. aastaks, välja ehitada. Krunte, koos pooleliolevaga, võis ka aastatel 1921–1923 müüa, kuid talu välja ehitamise kohustus läks ostjale edasi ja nõuete rikkumisel võeti koht tagasi ning maad jagati ümber. Milline oli asunduskohtade omandamise täpne dokumentaalne külg (lepingud) ja rahalised kohustused, jääb siinkohal andmete puudumise tõttu avamata. Seega on Laheküla väga noor küla ja peredes elab alles neljas põlv.

Laheküla vanad pered: Kopli, Lepiku, Aaviku, Jaani (Jaanipõllu), Välja, Mõisa, Loigu, Tiigi, Allika, Lao, Kalda - maja hävinud, Silma - maja hävinud, Ahenda Andruse - maja hävinud

Uutest kohtadest tänasel päeval lisandunud (pooleliolevad): Uue Aaviku ja Rehe.

Laheküla on hajaküla. Majad asetsevad kõik omaette ja naabrist saab aimu üle põllu paistva tule järgi ehk nagu omavahel öeldakse - igaüks ei saa mu aknast sisse vahtida.

Siinkohal tasub äramärkimist, et Laheküla peredest on vaid Tiigil uued, mujalt tulnud elanikud, aga nemadki on külas olnud juba aastakümneid ja uuteks neid tegelikult ei peeta. Jaanipõllul on küll uus maja ja uued omanikud ei ole seotud järjepidevalt "Jaani rahvaga", aga Lahekülaga küll. Nii Jaanipõllu kui ka uute ehitusjärgus olevate Rehe ja Uue Aaviku omanikud on välja kasvanud Laheküla Lepikult ja sedasi külaga pidevalt seotud olnud. Aaviku praeguse peremehe juured on pärit Lao talust. Samuti on päris tore tõdeda, et Laheküla majades on peaaegu kõikides elutsemas püsielanikud ja üksnes Lao maja on kasutuses vaid suvekoduna.

Kaarti vaadates võiks väita, et Lahekülal on Muhu küladest kõige suurem merepiir, kuigi otseselt mere vahetus läheduses asub vaid Lao koht, mis asub Suurlaiul ja tänu Suurlaiule merepiir nii pikaks veninud ongi.

Lahekülast jookseb läbi ka üks Muhu vähestest "jõgedest" Nossa soon, mis läbib Kopli ja Lepiku talu maid. Kala seal ei ole ja suviti jääb ta kuivale, aga lastele on see alati rõõmu pakkunud. Ka noorem põlv on kuulnud virisemise peale: "Igav on" Lepiku vanaema lauset: "Mis igav? Minge saunasoonde"

Lahekülas on esindatud nime poolest ka kõrgemad pinnavormid. On olemas nii Aaviku mägi kui ka Väravate mägi. Mõlemad muidugi sellise kõrgusega, et kõrgemast kohast saab aimu vaid siis kui jalgrattaga mööda teed sõidad ja hetkeks saad aru, et ei pea 10 meetrit väntama, aga ratas jookseb ise.

Laheküla seltsielu, üritused ja areng on tihedalt seotud Suuremõisa külaga. Nõukogude ajal vahepeal Laheküla ei eksisteerinudki - oligi üks Suuremõisa küla. Eesti taasiseseisvumisega ennistati ka Laheküla tagasi omaette külaks.

Kui küla  praegune ajalugu kirjutab ennast ise, siis mõne sõnaga möödunud ajast. Et mitte jääda kinni aastaarvudesse ja siis nendega eksida, on kõike järgnevat külaelu iseloomustavat juttu võimalik kokku võtta sõnaga - vanasti.

Kuna Laheküla on tugevasti seotud Suuremõisa lahe lähedusega ja oluline oli ikka loodusest leivakõrvast saada, siis kevadeti korjati lahest kajakamune. Vesi oli kohe kõrvalt võtta ja nii sai vees üle kontrollida, kas muna on värske ja pole veel haudutud. Kindlasti oli laheäärsetes peredes ka koslapuur (koskla) - ka sealt sai ilusaid suuri oranži rebuga mune.

Kevadise suurvee ajal ujutas vesi lahealused heinamaad üle ja havid tulid sinna kudema. Ütleme nii, et seal ei käidud siis ainult kalade mängu ilu nautimas, kuigi ka see on omaette vaatamisväärsus.

Laheküla jaanituled peeti Kalda karjamaal. Kalda maja viimased vanad palgid on jaanilõkkes ära põletatud - tänaseks päevaks on jaanituli kolinud Suuremõisa külaga kokku külaplatsile ja Lahekülas eraldi tuld ei tehta.

Kalda talu palkide põletamine oli iseenesest ka natuke riskantne ettevõtmine, kuna talu viimane peremees  olnud suur militaarhuviline. Peale suurt sõda vedas ta koju igasugust kätte sattunud laske- ja lõhkemoona. Seda kraami oli tal peidetud kõikjale mõeldavatesse ja mittemõeldavatesse kohtadesse. Seega polnud kunagi kindel, et mõne palgi seest ei võiks pisike või natuke suurem paukki tulla.

Mõisa talu maadel oli ka kolhoosi lehmalaut. Laut ise oli küll Mõisa talu oma ja ehitatud algselt hobuselaudaks, aga nagu sel ajal kombeks, siis võttis kolhoos selle lihtsalt üle. Positiivse poole pealt oli tänu laudale lumerohketel talvedel ikkagi ka tee lahti lükatud, sest piim oli vaja ära viia ja nii pääsesid ka külainimesed liikvele. Kui omad lehmad kinni jäid (vahepeal ei lüpsnud), siis sai sealt ka värsket piima tuua.

Väidetavalt olnud Mõisa lauda lehmad Muhu kolhoosis suurima väljalüpsiga. 80-ndate alguses varises lauda katus lume rohkuse all sisse ja lehmad koliti mujale.

Väga oluline oli Laheküla laste jaoks ka Mõisa kelder. See kelder oli mõisaaegne ja kena kõrge katusega. Sellelt katuselt on mitu põlvkonda saanud kelgutada ja esimesed mäesuusatamise katsetused teha.

Nõuka ajal oli Laheküla tõeline ääremaa. Kuna mingit ühistransporti ei eksisteerinud ja peredes ei olnud autosid, siis väga oluliseks ühenduslüliks 5 km kaugusel asuva Liiva külaga oli häda korral Kopli Heino virtsavoss (tänapäevase nimetusega purgimisauto). Tänu Heino vossile on nii mõnigi Laheküla titt saanud sündida kontrollitud haigla keskkonnas.

Kevadeti viidi individuaali lambad Ahendasse suvistele karjamaadele - Allika laudas oli nii kevadine kogunemisepunkt kui ka sügisene laialijagamise punkt. Suvel käidi kordamööda loomi kontrollimas ja üle vaatamas. Ilma igasuguse telefonita toimis kõik suurepäraselt. Suvise lauda juures oli vihik, kuhu märkmed kirja pandi ja järgmine sai siis sealt lugeda, kui midagi olulist oli vaja teada. Sügisel korjati lambad jälle kokku ja jagati omanikele tagasi. Vahest võisid lambad ka segi minna, kuna märgid (märgid ei olnud ametlikud - need olid igas peres isetehtud - kes kuidas oskas - käigus olid nii vanad sukkpükid kui ka pikemaks jäetud villatordid) olid suve jooksul ära kadunud ja siis ei suudetud enam korralikult tuvastada, mis pere lambaga tegu on. Sellest võis vahel ka väikene tüli tõusta, kuna mõni lamba omanik leidis, et see suurem ja kenam lammas kuulub just talle ja on kangesti nende pere lamba nägu.

Lõpetuseks ka Lepiku pere kilud (võib kasutada ka väikseid räimi või säina fileed).

Puhasta kilud. Võta pea ja saba maha, soolikad välja. Jäta kalaroog sisse.
Pese kilud ära.
Pane tunde järgi soola ja sidrunhapet. Sega ära ja lase 24 h. seista.
Nüüd võta roog välja ja lapi tilli ja sibularatastega kihiti karpi.
Peale pane sorts õli.

Hoia külmkapis. Säilib umbes 2 nädalat, aga tavaliselt saab varem otsa.

Head isu!