Rässa
6. - 12. oktoober
| 2015 | 2024 | 2025 |  | |
| Elanikke | 20 | 34 | 34 | |
| Noorim elanik | 1 a | |||
| Vanim elanik | 81 a | |||
| Pindala (km²) | 6,34 | |||
| Asustustihedus (in/km²) | 5,4 | |||
| Külavanem | Kairi Roostalu | |||
| OÜ | FIE | MTÜ | ||
| Registreeritud jur. isikuid | 11 | 1 | 2 | |
| Küla ajalugu | ||||
RÄSSA - üks Muhumaa miljööväärtuslikest küladest! Paljudele tuntud suvitajate külana, elupaigaks Vanapaganale ja külas esinevale virtuaalsele fenomenile – Lõkitsale. Igal lool on oma tähendus ja väärtus.
Muhumaa on tuntud oma omapärase loodusega, ajaloolise pärandi ja külade miljööväärtuslikkuse poolest. Üks selline paik, Muhu saare lõunakaldal, kiviaedade ja vanade puude varjus on Rässa küla – väike, kuid omanäoline, mida tuntakse eelkõige suvitajate kogukonnana. Külas on kokku 48 majapidamist, kuid aastaringselt elatakse siin ainult 4 majapidamises.
Küla on kasvavas tempos. Praegugi on märgata aktiivset arengut – viiel kinnistul käib juba pidev ehitus ja majade püstitamine ning kahel kinnistul on ettevalmistused tehtud ja oodatakse ehituse algust.
| MAJUTUS: Dharma Resort – 2025 suvel avatud rahulik ja stiilne pelgupaik vaatega kadakate ja männimetsa rahusse, pakkudes külalistele puutumatut loodust. |  |
| Dharma Resort (foto: erakogu) |
TUNTUMAD NIMED MEIE KÜLAS:
 | 20 aastat tagasi Rässa külla suvekodu rajanud eesti estraadilaulja – Merle Lilje (sünd. 18.5.1957) Merle alustas lavateed 1975. aastal ansamblis LAINE. Hiljem on ta laulnud ka Viru Varietee kavades ning ansamblis VIRU TRIO. Paralleelselt alustas ta esinemisi solistina ja tema repertuaar on väga lai – polkast rockini. Laulud on kõigile tuttavad ja rõõmsameelsed, tekitavad hea tuju. Oma esinemisteks saab Merle inspiratsiooni Muhu-kodust, kus eriline loodus ja merekohin annavad palju energiat ning toovad koos temaga lavale positiivse laengu. |
 | Jüri Kann (sündinud Rässa külas Jaanil 15.9.1938) on Eesti keemiateadlane ja emeriitprofessor. Jüri teadustöö: kütuste keemia- ja tehnoloogia; bioorgaaniline keemia; keskkonnakeemia- ja tehnoloogia. Avaldanud üle 200 teaduspublikatsiooni, omab kolme autoritunnistust, ühte Eesti Vabariigi kasuliku mudeli tunnistust ja seitset Eesti Vabariigi patenti (koos kaasautoritega). |
 | Vassil Ridala (9.3.1906–19.2.1985, aastani 1930 Vassili Grünthal, sündinud Rässa külas Konksi-Koplil) oli eesti loomaarst, veterinaariadoktor. Vassil lõpetas 1925. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja 1930. aastal cum laude Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonna. Alates 1951. aastast töötas ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Ta huviorbiidis oli loomade, lindude ja kalade mittenakkavate, nakkus- ja parasitaarhaiguste põhjused, teke ja tõrje. Ridala oli aastatel 1939–1941 Tartu Ülikooli Isikkonna Kehalise Kasvatuse Ühingu 1953–1954 EPA spordiklubi esimees. Koos EPA üliõpilastega rajasid V. Ridala ja tema abikaasa Elfriede Ridala Tartusse Narva maantee äärde sõjas hävinud veterinaariakliiniku kohale pargi. |
 |
| Simisti koolimaja (foto: Kairi Roostalu) |
KOOLIMAJA:
Rässa külla ehitati Alar Kotli poolt aastail 1933–1934 projekteeritud kivist Simisti koolimaja. Maja ise on väga haruldane ja tähelepanuväärne ehitis, kuna oli tol ajal esimene keskküttega maja Muhus, mille küttesüsteemi projekteeris sinna muhulasest maailmarändur, ettevõtja ja vanavarakoguja Vassili Kolk.
Simisti kool suleti 1967. aastal.
Simisti koolimaja katuse all tegutses omal ajal Noorte Meremeeste Klubi purjelaager, mida juhendas aastatel 1973-1983 õppejõud Vambo Kaasik. Igal suvel toimus 4 vahetust, kus osalesid 13-16 aastased noored. Esialgu oli rühmades umbes 60 last, hiljem aga juba kuni 100 osalejat. Lastele püstitati koolimaja lähedusse telklaager ning toitlustamine toimus koolimaja ruumides.
Rässa rannajoone pikkus on ligikaudu 10 km, kuhu jäävad Obuka säär, Sambasäär, Koinisäär ja Üllissaare nina.
Üllissaare nina jääb Rässa lõppu (Kaistulõpp) kus korraldati purjetamistreeninguid. Peagi saadi aru, et otstarbekam oleks kogu tegevus viia mere ja ranna lähedusse. Koolimaja juurde planeeritud lahendusest loobuti ning mereäärde ehitati väikesed majakesed kõigi mugavustega. Ka tänapäeval on selles paigas veel näha hoonete vundamente ja lautrikohta.
Õppealusteks olid:
- 3 suurt õppelaeva (pikkusega 20-25m) nimedega Suurlaid, Junga ja Juku, mis seisid merel ankrus või Lõunarannas kai otsas. Nendega sõideti mööda Väinamerd, käidi isegi Riias, Ruhnus.
- 2-3 täiskasvanut olid õppejõuks ning nende kasutada olid kaatrid, et olla merel toeks ja vajadusel abiks
- 2 hülgepüüdipaati Soomest
- 12 Optimisti (optimist on ühekereline üheinimese ühtsusklassi svertpaat)
- 7-8 Kadetti (kadett on kaheinimese ühtsusklassi svertpaat, millel on üks mast ja bermuudataglastus)
- 14 sõudepaati
Tänaseni on Vambo süda seotud merega. Tema suvekodu asub Rässa külas mere ääres ning Lõunaranna sadamas seisab katamaraan "Kaisa", mis viib ta igal hetkel merele seilama.
Pärast purjelaagri tegevuse lõppu tegutses Simisti koolimajas mõnda aega ka karusnahatööstus. Praegu on maja eravalduses.
KOLHOOSIAJAD:
Kolhoosidesse ühinesid 1949. aastal umbes poolte Muhu külade majapidamised. Pädaste, Rässa ja Simiste küla moodustasid kolhoosi LÕUNARAND, mille esimees oli Ivan Avilo.
Rässas Uuelul on olnud kolhoosi hobusetall ja Oboko kandis lehmalaut.
 |  |
| Naised kolhoosihobustega (fotod: Asta Auväärt erakogust) | |
 |
| Rässa sadam (foto: Felix Mägus erakogust) |
RÄSSA SADAM:
Rässa sadam on tänaseks eraomandis, kus endine lautrikoht on saanud uue ja hoolitsetud näo, kus vana hing ning uued tegemised saavad kokku. Ujuvkai ääres seisab omaniku kaater ja ankrus küla hobikalurite paadid.
Sadamakoht ise on aga vana ja auväärne – siin on läbi aegade randunud kaluripaadid. Vanemad inimesed mäletavad veel aega, mil võrgukuuris puhastati, kuivatati, paigati võrke ja pajatati rannarahva jutte. Sadam jutustab vaiksel kombel lugu sellest, kuidas meri ja inimesed on Muhus alati ühte hinganud.
Täna on see koht, kus aeg kulgeb omasoodu, sobides hästi neile, kes hindavad rahu ja vaikust, väikest paadisõitu või kalapüüki.
 |  |
| Kalurid Rässa sadamas (foto: Asta Auväärt erakogust) | |
SEPIKODA ja VESKID:
 |
| Jaani veski umbes 1990 (foto: Ann Jürjo erakogust) |
Rässa Jaanil oli sepikoda ja kolhoosi sepp oli Tõnu.
Külas oli kokku 4 veskit – Tõnise, Jaani, Laasu ja Vesiaa (viimast peeti kõige tähtsamaks- sellest teadis rääkida Asta Auväärt).
Jaani veski (pildil) eksisteeris veel umbes 1990. aastate aegu sellisel kujul, kuid tänaseks on säilinud ainult veski jalg. Paljud veski osad jõudsid edasi Eemu Veski ehitaja ja möldrina tuntud Muhu meistrimehe Jüri Lingu juurde. Samuti viidi osi Mõega külas asuvasse talumuuseumisse perekond Tammisaarte kätte.
Leib ja leivategu olid igapäevaelu lahutamatud osad. Velda meenutab, kuidas nad lastena käisid Oboko-Saadult Härmani leiba toomas. Selleks tuli minna läbi suurest lambakarjamaast (kohta kutsuti Suureojaks), mis oli väga märg ala, sest vesi liikus Järve metsast mere poole ja tõesti – vett oli seal alati rohkem, kui vaja ning on tänagi.
Karjamaal oli palju kive. "Hüppasime kivilt kivile, nagu omaenda salajast rada mööda, kutsudes neid kive "naljatilkadeks", keegi ei pannud neid sinna nimelt aga meie andsime neile oma loo ja rõõmu", muljetab naeratus suul mulle Velda.
"Talviti kattus karjamaa jää ja lumega, kuhu sai löödud puupulk kinni ning ringiratast kelguga liuelda" lisab ta.
Praegugi küla peal jalutades jäävad aida seintel silma "jäljed"– vanad tööriistad, mis jutustavad lugusid möödunud aegadest. Need on "jäljed" minevikust, kui kolhoosihobused liikusid mööda külateid ja töö oli elu loomulik osa. Samal teel liiguvad nüüd külaelaniku Kairi erahobused ja samuti Tihuse hobuturismi ratsahobused. Nii põimub vana ja uus: mineviku mälestused ja tänane elu.
RÄSSA LÕKITS:
Seletamatu olend või keskkonnanähtus, mida on paljud kohalikud elanikud näinud vähemalt 20. sajandi algusest peale. Lõkits ilmub ootamatult ja kaob sama salapäraselt. Kõige sagedamini ilmutab ta end sügisel, suur ja täiskuud meenutav kera veereb kord mööda kiviaedu, kord hõljub mere kohal.
Asta Auväärt on Lõkitsat oma silmaga näinud. Viimati nägi ta seda lapsepõlves (1950). "See on nähtus, mis meelest ei lähe kunagi ja oleks kuis eile olnud. Täiskuud meenutav kera liikus mööda kiviaeda, kord kadus aia taha, siis hüppas pisut kõrgemale. Kera oli nii erk, et lõi toa täiesti valgeks." räägib Asta.
Samuti teab Asta rääkida lugu, mil Aadu Lasn Lõkitsaga kohtus (1946). Äkitselt oli käinud hirmus kärgatus ja kivi lennanud mitmeks tükiks. Samal kohal oli olnud Lõkits – maha jäi kamalutäis tuhka ja too lõhkine kivi on siiani Sambasäärel alles.
Lõkitsat käisid 1959. aastal uurimas kõrgelt koolitatud mehed Eesti Teaduste Akadeemiast. Eelpool tuntud nimede all nimetatud Vassili Ridala kutsuti samuti lõhkist kivi vaatama. Tema kandis selle teaduste akadeemias ette, et selline nähtus on olemas!
Lõppu veel üks vahva murdejutt!
Rässa Luasu Mart ja kala suitsutamise kunst
Autor Maret Hook
Vata sõuksi kenasid suitsu kalasid kut Rässa Luasu Mart tieb, ep'oska likkis-piiris küll mitte keskid tiha. Aga oo ika nendega jämpsi kua! Isegid Lasna Kalle va kalakunn, laseb ne Mardil tiha, tal 'ep ossate ise nii easte. Mardi kalad oo esteks õiete uhket värvi, kenad kullat-ruunid ja sojalt tulisemad ead, nõnna, et maugi mis irmus. Neid linna untsantsakaid oo Luasul ühtevalu nähä oln, kissi oo ennast sial ää tiugastan.
Sie suitsu kala tegemine oo ika üks pienike kunts ja sool piab selle taris ikka lahvelt aega käe olema. Suiti võtab sie terve keskomingu ja tükati viel piale kua. Sial oo ika irmus palju siuksi salanippa, ilma misseta 'p tule sool mitte miskid kenad sialt ahust välja.
Akatuseks piad sa ne kalad kuskilt suama. Ja sa piad õiete vara jalamärkis olema. Oo sol oma püüssed või oo sool mõni nuaber kalamies või ostad kalaautu pialt. See oo just so oma asi. Eks nende rappimisega suab viel igamies akkama aga vata edetsi oo juba õiete pient tarkust taris.
Kui palju suola oo taris ühe kilu kalade kohta jauks? Kas sie suolvesi piab olema õiete kange või kaunikesti laha ? Kui mitu kenad tundi ne kalad piavad suolvie sies vädima ja mis aegus ne varda otsa aetse ja pannasse ahu sisse tahenema? Suarlastel sial Kihelkonna kantis oo sõuke moed, et kalad seotasse sabatpidi kokku ja pannasse pesunööri piale kõnke. Ma põle Muhus küll sõuksi asju juhtun nägema, ikka varras silmast läbi ja sial nad siis kõlkuvad ahus kut peastlased katusse jaare pial.
Oo sie ahu uks vissisti kinni või oo irvakil. Mis aegus sie tuli sinna ahu alla tihasse ja missega sa tõtta esiti uumad. Sie ahu ukse kinni virutamine oo üks õiete akustraat väirk, seda'p sua mette edevite tiha. Ja siis sa istud sial, ahu jaares ja ojad sõukest kenad tasast tuld all. Õiete vali tuli kärsatab so kalad ää, tasane tuli viab mahlad välja. No ikka üsna mitu iad tundi passid sial. Üks vierand tundi enne, kut akkad kalu ahust välja kiskuma, tied ahu ukse lahti ja vuatad, mõuksed ne kalad sial oo. Ja siis vuata ise, vihud sa sinna viel lepa oksi või õunabu oksi või nõgessid. Või pöotääve magust. Ja siis lased viel vähä vädida.
Ja sie loeb kua,oo väljas kena kui ilm või lötsakas. Parem oo ikka kui ilm. Kalad tulavad paramad ja omal kua ahu jaares kenam olla.
Kui ne suitsu kalad siis ühekorra oo valmis suan ja neid kao all sisse vohmitse, tuleb moole miele mo kadun' vanaisa Toru Vassel, kis olli röötsakil köögi lava kohtas ja maukis kenasid jämesid kevadisi räimi sõnadega: „Lits, raebe, oo ika ea küll!" Ja ne Rässa Luasu Mardi suitsu kalad oo just niisamma ead.
RÄSSA KÜLA RETSEPT: SITSITANKA (autor Asta Auväärt)
- 1,5 klaasi odrajahu
- 1 muna
- 1 klaas piima
- 1 sibul
- suitsuliha (põseliha)
Valmistamine: Prae liha ja sibul. Sega omavahel ülejäänud komponendid (tainas peaks jääma vedelama hapukoore paksune). Lisa juurde sibul ja liha. Vala tainas võiga määritud vormi ja küpseta 45 minutit 150 kraadi juures.