Põitse
21. - 27. juuli

  2015  2024  2025
Elanikke 38 33 35
Noorim elanik 10 a
Vanim elanik 91 a
Pindala (km²) 3,31
Asustustihedus (in/km²) 10
Külavanem Helbe Saksakulm
  OÜ FIE MTÜ
Registreeritud jur. isikuid 2 0 0
Küla ajalugu      

 

Edasi lugedes ei leia siit mitte kõikehõlmavat ülevaadet Põitse küla ajaloost või inimestest, küll aga mõningaid kirjeldusi või fotoülesvõtteid, mis lugejale huvi võivad pakkuda, Juttu tuleb küla nimest ja piiridest, Külasema külale kaotatud kirvest ja ühistelefonist. Oma koha on leidnud ka pulmad, pulmakombed ja tantsud, Selgeks saab seegi, et ei ilmasõjad ega nõukogude võimgi Põitsest mööda ole käinud. Kõige lõpuks aga näeme, et apu asigi õigetes kätes magus välja võib tulla.

Nimest

Põitse nime on esimest korda mainitud 1569. aastal nagu ka paljude teiste Muhu külade nimesid. Külas oli siis vähemalt 4 majapidamist: lisaks Poideste Mardile ja Dirichile olid siin ka Yggeli Jurgen ja Tomas. Liivi sõja aegsete olude kohta oli tegu päris rahvarohke külaga. Põitse nimekuju on edaspidi vägagi erinevalt kirja pandud, sest teatavasti ei olnud need, kes kirja oskasid eestlased ja grammatikareeglidki said paika alles 20. sajandi alguses. 16-19. sajandil olid kasutusel nimekujud Poideste, Paidast, Poidaste,Peuduste. Paistab, et siis, kui nime hakkasid kirjutama eestlased, läksid käiku Põitse (näiteks aastal 1877) ja Põitsi nimekujud.

Igatahes 1903. aastal on küla nimi vene tähtedega kirjutatuna Пыитси. 1922. aastal on kirja pandud ka Põitse, kuigi enne (esimest maailma)sõda oli tarvitusel valdavalt Põitsi. Kuna 1945. aastal uue võimu poolt loodud külanõukogu nimeks sai Põitse, siis selle seadusega kinnistati see ka ametlikuks nimekujuks, kuigi kohati on seda ka ö-ga kirjutatud. Põitse külal on ka nimekaim Saaremaal, kus see loomulikult ö-ga kirja on pandud. Seetõttu kiputakse ka meie küla ametlikes dokumentides ja siltidel siiani vahel ö-ga kirjutama ja muidu segamini ajama.

Nime tähenduseks on peetud sama, mida ka Paenasel, Päeldal aga ka Pöidel ja Paidel - kõik peaksid tähendama paest kohta. Põitse puhul on see ka silmaga näha, sest lisaks Kärnikivile on siin ka paevõtu kohad tänu maastikuhooldele nüüd hästi nähtavaI. Esimese maailmasõja käigus on Põitsesse paevõtu kohtade juurde ka päris kaevikuid rajatud, sest taganevad vene väed pidid siin 1917. aastal positsioonid sisse võtma. Õnneks oli aga vene vägede tahtmine sõdida selleks ajaks täiesti kadunud ja mingit vastupanu pealetungivatele sakslastele ei osutatud.

Kirvest

Kunagisel Põitse ja Külasema ühiskarjamaal asub Metsiku (Metsiki) mägi, kust on leitud kiviaja matus koos panustega. Teine kiviaja matus on samuti Põitse lähedalt, aga siiski Külasema maadelt ja sealt on lausa omaette kivikirve tüüp pärit, mis sai kahjuks nime Külasema, mitte Põitse järgi. Ännika kivivare seest olevat nimelt veel üks taoline kirves välja tulnud. Kahjuks on aga Põitsest leitud kirved kadunud, samal ajal Külasema maadelt leitu on alles. Sellest hoolimata võib leidude põhjal Põitset pidada üheks vanimaks inimasustuse jälgedega paigaks Muhus.

Piiridest

Kuigi küla piire on 20. sajandil muudetud ja mitmed Külasema küla majapidamised asuvad nüüd Põitse territooriumil, on näiteks rootsiaegne põld Nõmmesaadu nime all praegusel kaardil sama kujuga kui 17. sajandi lõpus. Põitse ja Tupenurme maid eraldav kiviaed on samuti samas kus 18. sajandi lõpu kaardilgi.

Põitse küla saab omaks pidada ka kunagist Muhu üht kuulsamat laevaomanikku ja kipparit Sumba-Jaeni, kelle sünnikoht Tõnise omal ajal küll Külasema küla alla kuulus, aga praegu Põitses arvel on. Peetrikivilt on pärit enne sõda Kuivastu sadamakapten olnud Tõnu Kolk.

Põitse külale pühendatud nädala eel tegi külavanem Saadu (seegi on kunagi Külasema all olnud) Helbe jalgrattal kontrollreidi, et veenduda, kas küla piiride ja piiritaguste aladega on kõik korras.

Kolkadest

Ännika õuel on 1910. aastal tehtud imetore pilt, kus on näha selleaegsed muhu riided ja soengud. Ännikal oli 20. sajandi alguses suur pere (perekonnanimega Kolk) ja Põitses oli enne sõda sama palju Kolkasid kui Koguvas Schmuule. Kolkadega olla aga nii olnud, et pärimuse järgi olnud õiged ja valed Kolgad. Õiged Kolgad on pärit Külasema Marjaväljalt, aga Peele Kolkade perekonnanimi oli algul Nurk olnud ja pastor Schmidt muutis selle omatahtsi Kolgaks.

Põitse Nõmme Veeda ja Salme (ikka Kolgad) pulmas 1939. aasta juunis on tehtud ka ainuke teadaolev kuulsa tõrretantsu pilt, kus mehed tantsivad tantsu, mis kujutab endast iidset Muhu viljakusmaagilisest pulmariituset.

Sõja-aastatest

Teise maailma sündmustest Põitses on kirjutanud Ännika Heljo, kes koos Nõmme Salmega 1941. aasta septembris leidis metsaheinamaalt poolsurnud punaarmeelase. Ännika Madise (Heljo isa) otsusel toodi ta sealt ära ja puhuti eluvaim jälle sisse. Venelase varjamine ja tohterdamine olnud teada nii külarahvale, vallavanem Madis Peekerile kui ka saksa sõjaväevõimudele, kes kahe nädala pärast, kui haavatu oli juba kosunud, talle järele tulid. Mees jäi ka vangilaagris ellu ja pärast sõda sai Ännika pererahvas teada, et tegemist oli lausa keiserlikust soost Sergei Romanoviga.

Teine maailmasõda viis Põitsest Vabasse maailma Kesküla Vasli ja Mihkli, Saariku Madise, Uiekopli Madise, Uielu Sandri ja Tõnise Eedi. Uutel aegadel pääses neist koju käima Uielu Sander. Ännika/Nõmmenuka Veeda, Panga Ärman ja Peetrikivi Sass mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Viimane käis selle eest ka Siberis ära, aga pääses 1951. aastal koju tagasi. 

ENSV ajast ja ikka Kolkade poole kaldu.

Kui Põitse külanõukogu asus endises Tamse valla kohtumajas Sepal, siis kolhoosi Õitsev Nurm kontor asus Põitse Ännikal ja selle esimees oli perepoeg Madis Kolk. Kolhoosi alguses või isegi varem pandi Ännikale ka telefon, mille liini olid külaelanikud ise vedanud ja ka telefonimaksu oli küla ühiselt maksnud kuni 1988. aastani. Telefon asus viimastel aastatel eeskojas ja igaüks, kellel oli vaja helistada, pääses sinna igal ajal ligi. Kui Ännika Madise naine Olga suri, jäi maja tühjaks ja senine telefoni kasutamise korraldus enam ei toiminud. Õnneks ajad muutusid ja juba 1991. aastal veeti Reneè Buschi isa Viktori juhtimisel külla uus telefoniliin, tänu millele kõik soovijad said oma majapidamisse telefoni, millest 21. sajandi digirevolutsiooni käigus taas loobutud on.

Ännika Luulel kosjaskäimisest on laulu teinud saarlaste merekirjanik ja laululooja Albert Uustulnd, kelle 100. sünniaastapäeva sel aastal tähistatakse. Ka Luule ise pääses sel aastal oma Alberti juurde.

Ännika Madis, vändaga telefon, Nõmme Veeda Luule ja Albert Uustulnd

 

Lisaks Uustulndi Muhus kosjaskäigu laulule on laia ilma läinud ka teine muusikapala: "Põitse poiste polka". Selle kohta räägitakse, et see tantsulugu sündinud sellest, et Põitse mehed olla seda naaberküla pulmast tulles tantsinud, kuna enamusel neist oli seal neidudega õnne olnud.

Selle loo autor on seni teadmata. Küllap see mõni siitkandi pillimees oli. Tuntud pillimees oli Tikal sündinud Külasema Maie Anton. Aga Külasema Koidu Väino seda tema käest ei kuulnud. Talle oli selle ette laulnud Rapiku Seera – põline postimees, kes oma ameti teisele Põitse inimesele - Nõmme Salmele üle andis.

Pillimehed Nõmme Veeda ja Salme pulmas Rapiku Seera tantsib Panga Mairega

 

Lugu ei sobi aga lõpetada ilma magustoiduta.

Vähemalt viimastel aastakümnetel on Põitse küla iseloomulikumaks magustoiduks APUROKK. See õige apurokk, mis valmistatud Peele (Jaagu) Elve poolt või vähemalt tema õpetust mööda.

Peelel on mitmeid põlvkondi kestnud järjepidev traditsioon teha apurokka. Vanasti tehti apurokka pidupäevaks ja kindlasti talguteks. Põitse küla vanim elanik Peele Elve õppis selle toidu tegemist oma vanaemalt (Eleena Kolk) ja on edasi õpetanud oma tütardele. Tänapäeval on mitmed inimesed üle Muhumaa käinud Elve juures apuroka tegemise kunsti õppimas.

Elve tehtud apurokka on eri aegadel mekitud Hellamaa Külakeskuses ja Liiva Päevakeskuses. Viimases kohas siis, kui Elve veel päevakeskuse koosistumistel sagedane külaline oli ja ürituse oma rokalaariga eakaaslastele pidupäevaks muutis. Ega apurokka ainult omadele pakutud ole, seda on söönud ka turistid Tammisaare Turismitalus ja hiljem Muhu kohvikupäevadel (2019, 2020) omaküla Ännikal Anne Keerdi ettevõtmisel.

Apurokka on kaasa toodud ka küla jaanitulele ja sedagi olevat ette tulnud, et suurema rokalaari aegu võetakse Liiva poodi minnes mõni karbitäis kaasa, tuttavatele jagamiseks. Kuna selle toidu tegemine võtab palju aega, siis väikest kogust pole mõtet teha: aega kulub ikka samapalju.

Retsept ehk kuidas ja millest teha, Elve ja Enna õpetust mööda.

  • Esimesel päeval koori 10-liitrine ämbritäis vanu tuhleid (kõlbavad ka kartulid) ja keeda pehmeks. Kui tuhlid pehmed, kalla keeduvesi pealt ära ja tambi tuhlid pudruks. Jahuta puder külma veega maha: puder olgu veega kaetud ja jahedasse ruumi jahtuma. Samal ajal sega teises nõus jahu veega (u 1kg nisujahu ja 3 liitrit vett). Kui puder on käesoojaks jahtunud, lisa jahusegu pudrule. Jäta nüüd see kõik hapnema, aga sega seda siiski aeg-ajalt.
  • Teisel päeva jätka segamist, nii umbes iga tunni tagant.
  • Kolmanda päeva hommikul aja segu läbi sõela keedupotti, keeda tasasel tulel pidevalt liigutades umbes 2 tundi. Enna sõnul õnnestub keetmine kõige paremini puupliidil. Keetmise lõpus lisa maitse järgi suhkrut, selle koguse peale u 1 kg.
  • Kui apurokk valmis, vala see kaussidesse jahtuma ja peagi võib maiustama hakata. Apuroka kõrvale serveeri külma piima.

Nendele, kellel lugedes apurokaisu tekkis, teadmiseks: 25. juulil saab eelkirjeldatud magustoitu maitsta Liiva kohvikus.