Pallasmaa
7. - 13. juuli
| 2015 | 2024 | 2025 |  | |
| Elanikke | 24 | 18 | 20 | |
| Noorim elanik | 5 a | |||
| Vanim elanik | 83 a | |||
| Pindala (km²) | 1,4 | |||
| Asustustihedus (in/km²) | 12,9 | |||
| Külavanem | Indrek Võeras | |||
| Külaselts | Külaselts Põhjarannik | |||
| OÜ | FIE | MTÜ | ||
| Registreeritud jur. isikuid | 6 | 1 | 2 | |
| Küla ajalugu | ||||
Pallasmaa küla jääb Muhu saare põhjatippu Nõmmküla ja Mõisaküla vahele, lisaks tuultele avatud kivise rannaga merepiir. Eemalt paistavad ilusa ilmaga Hiiumaa laiud: Kõver, Ahe, Kõrge, Varese, Hanikatsi, Saarnaki; Kaevatsi jääb teiste varju, Heinlaid tahapoole Kõvera ja Ahe vahele. Rannarahvas on siin pidevalt kuni nõuka-ajani omavahel tihedalt läbi käinud ja üksteist aidanud. Pühalepa noored käisid näiteks Lepanal õngi korrastamas ja lappimas, et taskuraha teenida. Saja õnge lappimise eest maksti iseseisva Eesti ajal 10 senti. Pallasmaa inimesed tegid aga suveti heinalisa laidudel, kust käidi talvel hobuste ja regedega heinu ära toomas. Üle sajandi tagasi tehti ja toodi heina koguni Matsalust.
 |
| Matsi ja Tüi veski, eeldatavalt 20.sajandi keskpaik |
Pallasmaa väheldasel pinnal on mitmeid mägesid: Mõisaküla poolt lähenedes Tüi mägi, mis küla ligemal kannab Matsi mäe, Mäepõlte (Ladva) ja siis Tänasupealse nime, seejärel allapoole minnes Ellumäe (Tüi poole minnes see nimi kaob) ja Joosti mägi. Viimane kannab lääne pool Soadumäe nime (Kännu). Külast mere poole jääb Mändade mägi (Mäeotsa), lääne poole Korja mägi. Mere ääres rannamaja juures kannab pisike tõus Lepana mäe nime.
 |
| Välja kao, eeldatavalt 20.sajandi keskpaik |
Tagasi Tänasu pealt alla tulles oleme Väljasaadul, kus on Veskitealune (Matsi ja Tüi veskite varemed on veel leitavad) ja Välja kao. Välja kao on madal kaev allikate peal, mis kunagi tühjaks ei ole saanud. Siit on suurte põudade ajal endale vett käidud viimas ka Nõmmkülast.
Meil on igal põllulgi oma nimi. Kunagiste lautade taga on Pallasmaa põllud ehk Tüi soadud, ida poole tulles on Mäepõlte nõgu põllud, Tänasu peal Kasesaadude põllud (Oksa ja Kase), allkülas Jaani veskialused, sealt põhja poole Roogkarge, Korjamäe all Ligema, küla juurde tagasi tulles Soarte põllud (Tüi), Küünide esine põld ehk hilisem Hobuste põld (Õiska), Soadumäe juures Põllukaela, Viinakivi põld ja Soadumäe põld (Kännu).
 |
| Väljasaadu Veskitealune, eeldatavalt 20.sajandi teine veerand |
Meil on veel Tüi niit Jaani ja (Mõisaküla) Vaaduma niidi vahel, esimene ja tagumine Soobaniit Tüi ja Kännu vahel ja Kännu taga, Hobuste põllu ja Mändade mäe vahel on Kasearb, siis Rannaniidi ränk ja Rannaniidi e Rannandi väli.
Niiditagune mererand on läbi aegade olnud ennekõike külalaste, kuid ka täiskasvanute jaoks ujumiskoht. Viimasel paaril aastakümnel on aga külaelanikud hakanud oma koduranda vältima. Ühiskonnas kiiresti toimunud muutused on kaasa toonud ka selliseid arusaamu, mis ei ole koduküla rahva jaoks kohased ega sobivad. Aastatega järjest tihedamaks muutunud mootorsõidukite liiklus on tegelikult juba talumatu.
Pallasmaa paesel pinnal on rohkesti allikakohti ja niiskeid metsaaluseid. Metsa pole siin õieti varem kasvanudki, rohkem olid puisniidud ja kivised karjamaad, sest lehmad, hobused, kitsed ja lambad sõid kogu maa vastalt paljaks. Pärimuse kohaselt on Pallasmaa ka sellest oma nime saanud (paljas maa). Iga rohututt oli hinnas - veel kolhoosiaegadel tehti "metsa" all (puisniidult) loomadele talveheina. Alles viimased aastakümned on lubanud metsal ja võsal tihedamaks saada. Siin leidub metssigade rohkusele vaatamata veel mõnesid orhideesid (käpalisi, kukulinnupätta, punast tolmpead, ööviiulit, kärbselille jne), suvel on teeperved täis ätseid ja kurekelli.
Põlispuid leidub ümber põlistalude. Esimesed talud Pallasmaal olid Jaani ja Matsi, Matsilt kasvasid välja praegune Tüi ja hiljem Kase.
 |
| Matsi talu viljalõikus, eeldatavalt 20.sajandi esimene veerand |
Põlistaludest (vt lähemalt Ülo Rehepapi käsitlust) sumbkülast on aega mööda saanud hajaküla, ülal asuvad Kase, Oksa, Ladva, Urva, allpool El(l)umäe, Kännu, Õiska, Mäeotsa, Tamme, Lepana. Pärast esimesi talunimesid (Jaani ja Matsi) seondusid kodunimed vahepeal puu osadega. Suurem jagu "suitsusid" suitsevad ka talveti. Ka Uielu't Nõmmküla-Pallasmaa piiril loeti omal ajal Pallasmaa pereks, nagu on meie külaga hobuteid mööda seotud olnud Ranna-Uielu ja kunagised Korja pered (Mõisaküla).
Rehepapi andmetel elas Tamse mõisa alla kuulunud Pallasmaa kolmes talus (Jaani, Matsi, Tüi) 1858. a hingeloendi põhjal 66 inimest, 1959. a rahvaloenduse alusel seitsmes majapidamises vaid 29 inimest. 2025. a 1. jaanuari seisuga on Pallasmaale sisse kirjutatud 20 inimest, aga mandril asuva töökohaga vm seoses pole kõiki neidki igal ajal kohal (võrdluseks: Põhjasõja järel oli Pallasmaal vaid 6 hinge...).
Ehitusjärgus majapidamisi on tulnud viimastel aastakümnetel juurde. Ühest kunagisest kaunist puisniidust on kujundatud park. Meie randa kerkinud muuli käiakse uudistamas kaugemaltki, seal on nähtud nii laulatusi kui kellegi tuha merre puistamist. Tullakse ka vaatama, kuhu kadusid karjamaade kivid ning ühe või teise küla kiviaed.
Hulk Pallasmaa kive rändas omal ajal Nõmmküla-Hellamaa tee-ehitusse. Nii on kiviaedu meie talude ümber vähemaks jäänud, kui neid oli siin meie esiisade ajal. Pallasmaal on Rehepapi andmetel elanud Tamse mõisa kubjas ja kutsargi. Siit on mindud võõrsile merede taha ja õnne korral sealt tagasi tuldud. Mehed on merelt leivakõrvast püüdnud, püügiriistu täiustanud ja omal ajal salakaupa (kunderbandi - viina, soola, rauda) vedanud. Viinakivi nime oleme põldude nimistus juba nimetanud - Viinakivi on suur kivi, ühe ääre alt tühi, sinna olevat peidetud viina ankruid. Hiiumaa laidudest Muhu poole jääb muide ka madal nimega Viinakari.
Mehed ütlesid, et maatööd tehakse terve päeva poole jõuga, aga merel tuli teha pool päeva täie jõuga. Kalamehed lõõpisid omal ajal, et paadis peab olema kolm meest: üks hoiab rooli, teine tõstab kapliga vett välja ja kolmas hüüab appi! Naised on olnud rohkem pere ja maade, talvel tubaste tegemiste ja käsitöö küljes kinni, nagu Muhu rahvale üldiselt omane.
Pallasmaalt Tüi talust oli pärit Pallasmaa esimene pillimees Madis (1874...1953), kes meisterdas ise ka pilli ja käis pidudel lõõtsa tõmbamas. Tema mõtles kalamehena oma pikkadel Matsalu sõitudel välja mõrrakoti. Pallasmaa metsas leiduvad kraavid on suures osas Madise kätetöö. Madise üks poegadest oli Eesti esimesi (vigur)lendureid - Anton Pallas (1913...1941). Madise vend Mihkel (1878...1962) oli Tamsel koolmeister, tema mängis viiulit ja asutas seal raamatukogu, laulukoori ja näiteringi. Madise teine vend Tähve (1871...1966) oli samuti koolmeister, Tähve poeg Paul (1913...2005) oli Põhjaranniku kolhoosi esimeheks ja ehitas Ladva pere majad.
 |  |
| Ladva elamu vundamendisüvend 1958.a kevadel, Paul ja Iida | Ladva elamu 1958.a sügisel |
Kolhoosi ajal ehitati Pallasmaale nii lehmalaut kui sigala. Lehmad ja sead on siin mail jäänud ajalukku, asemele on tulnud lambad.
 |
| Lepana kalasadam ~1950.a, kalurid Saariku Andrus (1897...1962) (Põitse Saarikult, hiljem Pallasmaa Kännu), Jaani Evald (1933...2016) ja Kase Vassel (1905...1977) ning Kalurite Liidu volinik Ladva Paul |
Lepana olevat olnud "Eesti Kalanduse" järgi 1933-38 kõige suurem kalarand Saaremaal. Vähe puudus, et siia oleks kolhoosi ajal kalatööstus ehitatud, kuna algselt suitsutati kalu just Lepanal ja veeti siis vankritega Seaninale karpi panekuks. Enne seda vedas Lepana kalameeste kalu Haapsallu ja Saaremaale müügiks "ptrutatilli" ehk Georgi (Juri) Kõvamees (1869...1936) (Mõisaküla Aadumalt), tema tundis väga hästi väinade merd, selle kivisid ja karisid. "Ptrutatilli" oli (Põitse küla Saarikult pärit) Tüi Laine isaisa.
Purjepaatidega sõideti kõikidel meredel. Tüi Juri (Pallas) (1849...1913) (käis purjepaadiga Stockholmis - kui reisi alustas, läks kana hauduma, aga kui tagasi jõudis, siis noored kuked laulsid). Vanad meremehed jälgisid hoolega mereilma ja -olusid. Juri käis oma purjepaadiga 29 korda Rootsis, kust tõi ükskord kaasa ühe pommidega seinakella, millele puusepa ametit pidanud poeg Madis kapi ümber meisterdas.
Pillimängu külas aeg-ajalt veel kuuleb. Tüi Gert on pärinud pillimeistri geenid, temalt on tellitud nii kandleid kui kitarre. Mäeotsal elavad suveti (ja tulevases pensionipõlves) professionaalsed pillimehed-naised. Uuel aastatuhandel on Lepana rannamaja juures ja Matsil peetud kontserte,
Tüi sauna taga võetakse aga igal suvel mõõtu Karjamaa kümnevõistlusel, kuhu tuleb osalejaid üle Eesti. Tänavu leiab Karjamaa kümnevõistlus aset 26. juulil.
Igal perel on omad lood. Toome siia veel mõned näited.
 |
| Mõisaküla Siljavälja sõnnikuveo talgute fotot küll ei ole, kuid on olemas jäädvustus Tüi talu sõnnikuveo talgutest, eeldatavalt 20.sajandi keskpaik |
Eespool nimetatud Ladva Pauli kooselu Iidaga (Sinaiida, 1916...2003) sai esimese tõuke Mõisaküla Siljavälja sõnnikuveo talgutel. Paul ja Iida olid küll varasemalt tuttavad, kuid tõsisem kannakinnitus tekkis ühise töö käigus.
 |
| Matsi Aadu ja Liina, 1960ndate algus |
Matsi Vassili (1909...1991), keda kõik teadsid Matsi Aadu nime all, oli Matsil koduväiks, peretütrest abikaasa nimi oli Liina (Akiliina, 1911...1999). Aadu teise nime tekkimise lugu ei ole teada. Aadu oli nooruses õppinud Tallinas Lutheri vabrikus tisleriks ning tema töö oli alati täpne ja puhas. Matsi Leida (Aadu oli tema onu) meenutas, et kui Aadu oli juba vanas eas ja jaksu vähem, siis püüdis Leida oma perega aidata uue maja ehitustöid teha. Ühe seinakapi detaili väljasaagimisel oldi Aadu juhendamisel endast parim antud. Aadu oli tulemust hinnanud ja öelnud, et oleks võinud saetee jagu Tüi (naaberpere) poolt võtta.
 |
| Valdemar Väli, „Muhu kalur", 1961 |
Kase Vassili ehk Kase Vassel (1905...1977) oli Kase talu järeltulija. Vassel oli kalur. 1961. aastal käis tema paatkond Ruhnu saare ümbruses välipüügis. Ruhnu saarel nägi teda kunstnik Valdemar Väli, sai inspiratsiooni ning sündis maal „Muhu kalur".
Nagu igas teises rannaäärses külas, on meilgi põhitoiduks olnud ikka tuhlis ja kala - soolatud, kuivatatud, keedetud, praetud või suitsutatud kala, mõnikord lausa kalakotletid.
Ladval on tehtud näiteks sellist räimerooga: Kõigepealt keedeti kuivatatud räimed poolpehmeks, seejärel praeti pannil koos rohke sibulaga ja lõpuks lisati hapukoort ning lasti veel kord kuum läbi. Muidugi oli omal kohal suvine maitseroheline veel lisaks ja silmailuks! Imehea soolane lisand kartulitele.
Tüi Ruudi (1920...1988) mälestustest võib lugeda sajanditagustest talutoitudest: Kord nädalas, laupäeviti, tehti ahjutäis leiba, kuus pätsi rukiseid ja kaks-kolm odra-, hiljem nisuleiba (1930 juba nisupüülist). Leivapätsid olid ümmargused, umbes 35 cm läbimõõdult. Paksus olenes tõusust, 10-15 cm keskelt, ääred muidugi õhemad. Saialeivad pandi ette, need valmisid enne. Leivaahjud olid suured, keristega ahjud, kuhu enne kütti pandi lihakatel. Katlasse pandi sea-, veise-, vasika- ja lambaliha, mis haudus seal koos kontidega pehmeks ja magusaks. [Et värsket liha oli võtta vaid sügiseti, siis ilmselt oli tegu ka soolalihaga.]
Kerisel küpsetati veel rukkilinnase leiba tuari (kalja või taari) tegemiseks. Paar korda nädalas võeti taari vana raba kadakasest põhja pealt ära, pandi uus linnaseleib, mis jälle ligunes rabaks. Alul oli pehmelt hapu, vanemaks minnes oli hapu tugevam. Kuidas joodi, nõnda lisati vett juurde. Lasti kraanist kruusi sisse, toodi pere lauale, kust igaüks vastavalt vajadusele jõi. Kui talvel polnud piima, tehti leivapodi taariga, pandi parasjagu suhkrut maitseks ja üsna hea oli süüa. Kolhoosiajal kadus tuarinõu ära - polnud enam endal vilja ega rukkeid.
Enne jahvatati kõik omal veskil nii loomadele kui inimestele. Ka kamajahu. Herned, nisud ja rukkid keedeti soolases vees, kuivatati ja jahvatati. Söömiseks tarvitati paksu hapupiima, maitsestati koorega. [Ilma suhkruta!] Tüil oli see peretoit, mida teistes külaperedes ei tarvitatud. Retsept oli nähtavasti mammalt.
Pidu- või pühadesöögiks on tehtud hakklihast pisikesi kotlette. Taignasse lisada hakklihale piimas või vees leotatud saia, võis praetud hakitud sibulat ja soovi korral küüslauku, teinekord (loominguliselt) võib-olla putru (riisi-, tangu-), riivitud kartulit, porgandit või peeti, kevadeti hakitud naati ja nõgeseid, suve poole peenralt maitserohelist. Maitse järgi soola, pipart. Veeretatakse lusika abil pisikesed pallid, mis pannile pannes pisut lömmi surutakse ja praetakse võis või searasvas pruuniks. Kõrvale käib tume jahukaste. Süüa sobib tuhlipudru, ahju- või keedukartulitega, või miks mitte palja suupistena.
Tikri (või rabarberi või sõstra või kirsi või õuna...)-kohupiima kook - Karjamaa kümnevõistluse kook sel aastal juba 9ndat korda!
Põhi: 1 pk võid, törts hapukoort, näpuga soola, u 100g suhkrut, u 1 klaasitäis nisujahulist (täistera, spelta, valge jahu - kõik töötavad), u 1,5 - 2 kl kaerajahu, jahu sekka u 1 tl soodat.
Või võid sulatada või külmalt teiste ainetega segi näppida - täiesti vaba valik. Saadud segu laota pannile. See kogus täidab koduse suure ahjupanni põhja, vb mingi 30×30. (Külma võiga näppides saad nn purukoogi variandi, puru võib pisut jätta koogi peale panemiseks ka.)
Põhja peale laota marjad. Ikka palju. Külmutatud (nt tikrid) sobivad imehästi.
Ja siis kate: 3-4 muna, üks 500 g pk 20% hapukoort, 2-3 pk ricotta kohupiima (hädapärast kõlbavad teised kohupiimad ka), 100 g suhkrut (maiamad võivad alati rohkem panna), vaniljelist. Ilma vaniljeta jääb nagu miskit puudu. Imelik on.
Kui kardad, et vedel jääb (nt marjad väga mahlased), lisa 1-1,5 spl mannat.
Mina lasen kõik mikseriga segi, ei vahusta midagi eraldi. Kõik ühte patta ja sega korralikult. Vala segu koogile.
Ca 200° C, 20 min kindlasti, pigem pisut kauem. Passi peale. Olenevalt ahjust.
Soojalt imehea. Aga siis ta koos väga ei püsi. Jahtunult ka pigem taldrikult lusikaga söödav, osavamad söövad otse pannilt.
Head isu!
Tekstid Kase Indrek ja Lepana Anu, koogiretsepti autor Tüi Liisu