Pädaste
28. juuli - 3. august

	2015	2024	2025
Elanikke	55	74	69
Noorim elanik	3 a
Vanim elanik	95 a
Pindala (km²)	3,61
Asustustihedus (in/km²)	20,5
Külavanem	Marve Järv
	OÜ	FIE	MTÜ
Registreeritud jur. isikuid	16	4	1
Küla ajalugu

 

Kui muhulased 13. sajandil linnuse all viimast muistse vabadusvõitluse lahingut pidasid, polnud Pädastet veel ilmakaardile kantud, kuid rootsiaja lõpuks (1695) oli Pädaste end juba maailmaajaloo arhiividesse talletanud. Pädaste küla, esmastes kirjalikes allikates mainitud nimega Peddis, on kohanimena märgitud 330 aastat vanadel kaartidel. Selgusetuks on jäänud, mis koht see täpsemalt oli, sest selles piirkonnas asus kaks küla: Metsaküla, mis asus merest kaugemal ja Kaneküla, mis asus mere ääres. Kindel on see, et praegune nimi Pädaste on kujunenud välja Peddisest.

On selge, et toponüümile Pädaste toob kuulsust mõis. Paljude arvates mõis ongi Pädaste ja Pädaste ongi mõis, kuid päris nii see pole. Pädaste on vaimult suur ja uhke küla, pika ajaloo (võimalik, et isegi muinasaja päevilt) ja värvikate inimestega, kes külaellu oma mustrid on jätnud.

214 aastat tagasi loeti Pädastes kokku 10 talu (sh 2 Luha talu). Täna on Pädastes 41 asustatud talu (sh 2 Jõe talu), neist uusi mõõdistatud kohti on 8. Aastaringselt on suits korstnas 11 majapidamisel. Kõik on hoonestatud ning elamud on kasutusel rohkemal või vähemal määral aastaringselt.  Kõik Pädaste talud kuuluvad eestlastele, nende hulgas 33 talus elavad põlis- või juuripidi muhulased. Lisaks ehib Pädastet ainus Muhumaal säilinud mõisakompleks, endine lehmalaut ja kaks rendimaja.

Siinkohal väljavõte aastast 2012 Laine Ainu tekstist Saarte Häälele:

Pädastes on vabariigi taassünni järel ehitatud juba üheksa maja, ehitamisjärgus või kapitaalselt ümber ehitamisel on praegu viis. Teadagi toob Pädastele kuulsust mõis oma viietärnihotelli ja luksusliku Alexandri restoraniga. Ent ka sellest oleks vähe abi, kui külaelu ümberringi soikuks ja kaugelt tulnud külalisi võtaksid vastu lagunevad taluhooned. Loe siit: https://saartehaal.postimees.ee/6627874/kas-kulaelu-on-tousuteel

Meite inimesed ja oln asjad :D

Meie küla naised on alati tikkinud, eriti palju tikiti sovjetihõngulisel UKU ajal, kui Muhus tegutses rahvakunstimeistrite koondis.  Isegi kesksuvise suure kuumaga, kui palavas päikest võeti, võis tegusa Pädaste naise sülest leida villase kampsuni või teki, mis oli vaja tähajaks valmis saada. Andekus ja kirg käsitöö vastu tegid üleilma kuulsaks Pädaste vingeimad tikkijad – Veski Ella ja Mihkli Linda. See, mis nende naiste sõrmede vahel sündis, polnud niisama tikand, see oli midagi enamat, Veski Ella ja Mihkli Linda tegelesid roosimisega.

Pädaste rüütlimõisa ajalugu on sama kirev kui Muhu naise kurrutatud seeliku koekiri. Mõisa härrastemaja, valmis aastal 1875, osa kõrvalhoonetest (tõllakuur, hobusetall, sepikoda, juustukoda) veelgi varem. Mõis on käinud läbi pea kõikide Saare suurte suguvõsade omandusest, kasutust on mõis leidnud nii sõjaväestaabi kui kalajaotuspunktina. Peale II ilmasõda sai Pädaste mõis koduks invaliididele, kus töötas suur osa Pädaste naisi. Kõikide töötajate lapsed ja lapselapsed said sopilises vanas mõisas vanu ja vaevatuid vaatamas käia ja nendega juttu ajada. Sageli kostitasid vanakesed lapsi kommidega, aga tuli ette ka käredama iseloomuga asunikke, keda lapsed kartsid. 80ndatel elas Pädaste invaliidide kodus torssis ja käreda häälega vanamees, kes muidu lahke ja rahuliku loomuga tundus olevat, aga kui keegi Pädaste härrastemaja eest pöetud hekkide vahelt rattaga mere äärde tahtis sõita, vibutas vanamees oma jalutuskeppi ja hõikas alati midagi tõreda häälega. Mõnikord tundus ta lausa meid, lapsi, põõsas varitsemas, et siis saaks kepiga õhku laksata ja naerda, kui me jalad risti-rästi helikiirusel rattaväntasid tallasid.

Nõuka ajal oli naistel nii kiire, et polnud aega püksegi paigata, Uietalu Sennil oli jalas korraga kaks paari dressipükse, ühed ühte- ja teised teistpidi, et auke varjata.  Kiire on Pädaste naistel endiselt, aga tänapäeval on riiete uputus. Me korraldame vahel aja maha võtmiseks ja kokkusaamise mõttes küla kirbukaid.

Vainula Hilda kiitis, et tema tütred on kõrgelt koolitatud õpetajad ja teevad peaga tööd. Selle peale Männiku Rihard löönd kässa kokku ja öelnd „Ui, ui siis nad ju metssead!". Ja metssigu on meil tõesti palju... nii otseses (nende tööde-tegemiste tõendiks on vägiteod nii hoovides kui metsas) kui kaudses mõttes (pangajuhid, lennujuhid, protsessijuhid, doktorid, kunstnikud ja luuletajad, leemekulbiliigutaja on ka :), tuhnivad ja rüistvad rinki mööda küla.

Külamehed olid ja on siiani suuremalt osalt kala- ja meremehed. Läbi sõidetud on nii kohalikud mered ja lahed kui küntud kaugeid ookeane.  Pädaste küla igas talus oli vähemalt üks diplomeeritud meremees (praegu on meil viies peres paberitega meremehed).

Seda teab iga muhulane, et ega sile meri meestest oskuslikke meremehi tee! Oru Reiu oli Kuivastu sadama ülem ja lubas merele ka suure tormiga. Ükskord merel, kui marutuul ja laine taas Kuivastu kai servi räsisid, sai Männiku Oss aerutamise pealt infarkti. Aerud võttis üle paarimees Kopli Arnu, kes kartis, et muidu jäävad äkki mõlemad mehed merre, sest tuul oli vali ja aerutada raske.  Arnu ja Oss käisid merel ikka kahekesi, ühel üks viga, teisel teine, aga kahepeale kokku tegid ühe täismehe.

90-datel käisid kalal ka lapsed. 10-aastased Oru Jüri ja Rehe Mari püüdsid kala mõisa kanalil ja õhtul panid põhjaõngesid, nii said vähemasti kiisud kõhud täis.

Peamine toiduallikas lisaks tuhlile oligi Pädastes kalapüük – suppi, praekala, suitsukala, marineeritud kala, kuivatatud kala, nimeta vaid. Praegune Laasikse oli pikalt enne erastamist kalameeste staap ja seal asus ka nende mõrrakuur. Kolga vastas põllul oli plats, kus lapiti mõrdasid ja et kõik suured mõrrad kohale vedada sai, oli tarvis traktorit ja juhti. Õnneks oli ka see mees, koos masinaga oma külast võtta - Vainula ehk Krammi Arvo oli eesrindlik traktorist – 1952. a 15. novembril kirjutas Pärnu Kommunist: „Hoolimata käesoleva aasta halbadest ilmadest on ta kündnud juba üle 260 hektaari põldu. Traktorist Krammi võib töötamas näha hommikust õhtuni, mis tagab ka kõrged töönäitajad." Uhke lugu ikkagi!

Krammi Arvo esimene traktor oli raudratastega, mis tuli vändast käima lüüa, kuid kuulsuse eesrindliku traktoristina ja aukirja tõi talle töö ratastraktoril HTZ. Jah, tõsi on, et traktori hingeelu tundis Arvo läbi ja lõhki, ning kõik tuhlipõllud olid tal ka teada.

Ega tehnikamuret Pädastes tunta, sest nüüd on külas mitmes talus traktor, kellel suurem, kellel väiksem, mõnes majas lausa mitu tükki, isegi kõik haakeriistad on olemas nii metsa- kui ka põllutöödeks.

No ja mõrravitste tarvis oli vaja puutöö meest. Pädaste Kõrtsi Timmu oli osav puutöö mees! Timmu tegi loorehasid ja maailma parimaid ja kergemaid vikati lüssa, punus tuhlikorve ja nikerdas puidust mida just iganes taris läks.

Rehe Ülle (esimest korda Muhumaal 1978. a) teab rääkida, et kui ta just Rehel oma õue peal toimetas, ilmus sinna äkki üks muhe papi, ikka seesama Kõrtsi Timmu, seljas hirmus võidunud puhvaika, jalas katkised dressipüksid, aga jalavarjuks olid Timmul imeilusad TIKITUD PÄTID.

Saksatoal oli „Tumm" kes tegi väga head puutööd ja lappis meetrite viisi kiviaedasi, aga ei rääkinud ühtki sõna.

Eks igas külas peavad ka päris oma Teslad ja Edisonid elama! Kes siis Nobelid koju toob! Pädaste Luha Manivald sai 1978. a Eesti NSV teenelise leiutaja tiitli. Tema leiutatud võrgukudumise ja -rakendamise seadmeid on tänaseks patenteeritud Jaapanis, USA-s, Norras, Suurbritannias jt arenenud kalamajandusega riigis. 

Pädaste mehed on läbi aegade olnud ka kõvad jahimehed. Suvel kalajaht ja talvel loomajaht. Nii et aeg-ajalt võib Pädaste vahel ka püssi paugutamist ette tulla... Vahel taris ka pisikesi närilisi jahtida ja sellega oli Aerga Helgol üks „tore" juhus. Helgo pani püünise püsti, püüdis hiire kinni ja kui seda välja võtma läks, oli puuris hoopis rästik, kes oli hiire pintsli pistnud. 

Rästikuile on ikka meeldinud Pädastet oma koduks pidada, neid meelitavad siia nii looklevad kiviaiad kui mere lähedus. Kui Pädaste mõis peale aastatepikkust võssa kasvamist taas klaarima ja klanituma ilme sai ja esimesi kliente võõrustas, võis rästikut isegi paaril korral kõrtsimaja tualetis ja pubis sees baarileti poole libisemas märgata. Õnneks on tänaseks rästikud oma „sissetallatud" radu korrigeerinud ja hoiavad end inimestest eemal.

Just rästikute pärast käis Mäe vanaperemees Jaan suvi läbi viltidega. Ja kui Jaanilt küsiti: „Miks sool vildid kesksui jalgas?",  vastas Jaan: „Sa ei või iial teada, kust seisukoht võib vastu sisiseda." „Seisukohti" ehk usse oli vanasti palju rohkem ja viltidega oli ussihammustuse oht väiksem.

Praegu on siinmail seisukohad palju muutunud: „Eramaa", „Ära tule", „Sissesõit keelatud", kusagil veel „Šlangbaum". Selle tulemusena on teed ja rajad rohtunud, kahjuks...

Muhu kõige tähtsamad mehed läbi ajaloo on olnud Pädastest. Esimese vabariigi aegne vallavanem oli Männiku Vassel. Vainula Juhan oli samal ajal valla kirjutaja ja Kuivastu postkontori ülemaks oli Gustav Lukas Kolgalt. Praeguse Muhu valla esimene vallavanem oli Oru Jüri. Tuima Sass oli meie küla mees, kes oli Tallinna esimene taksojuht. „Käuhti, linnupoeg" oli alati Sassi tervitus naistele.

Kolhooside tekkides töötasid Pädaste naised ja mehed esmalt Lõunaranna kolhoosis. Pädastes on alates kolhoosiajast olnud laut, kuni 2000-nda aastani olid laudas piimalehmad (nõuka ajal 60 piimalehma ja peale Kolga/Jõe Mati poolt erastamist 47). Tooma Rutt oli palju aastaid seal tööl. Igaõhtune tore traditsioon oli mannerguga lüpsisooja piima toomine laudast. Ka Pädaste Mardilt sai mõnikord mannerguga piima toomas käidud ja kui see mannerg rattalenksu külges kolksudes lõpuks söögilauale jõudis, oli osa rammusat kraami Pädaste kruusasele teele loksunud.

Viimased 25 aastat on oma muheda olemisega Pädastest läbisõitjatele rõõmu valmistanud karused lihaveised.

Mihklil oli esimene televiisor (televusser). Seal käidi koos seda imeasja vaatamas, kuid iga natukese aja tagant pandi telekas kinni, et too üle ei kuumeneks. Vaatajatel ajas Linda selline tegevus hirmsasti hinge täis.

Kunagi oli meil oma lasteaed, mis asus Orul. Ammustel aegadel on Pädastes ka oma pood olnud, mida pidas aga pere Raegma külast.

Pädastes on suursündmuseks alati peetud lavkapäeva. Selleks varuti aega, pandi paremad riided selga, et kõik maailma uudised vastu võtta ja lastel oli lõbu laialt, sest siis sai limpsi ja kommi.

Ainuke külatelefon oli Aidrumäel, seal sai isegi kaugekõnesid tellida ja vastu võtta. Vahel juhtus ka nii, et Kolga Marve tellis keskjaamast kaugekõne ja Luha Maie, kes tellimuse vastu võttis, tundis juba pikema jututa oma inimese ära.

80ndatel kujunes Pädastes suviti kuumaks kokkusaamiskohaks Järsuka ujumiskoht! Seal sai kividel kõnkudes mõnikord põlved marraskile, aga peamiselt siiski otse pea ees vette hüpata, kui talvine rüsijää polnud puidust laudist ära tarind. Seal oli vesi alati soe ja hinge puges romantika, kui õhtusel ajal Armastuse saare puud siledale veele varje heitsid... On teada, et Pädaste julgemad harrastasid seal ujumist Aadama ja Eva kostüümides.

Meil on olnud mõned külakokkutulekud,  esimene toimus 1987. a, kus osales üle 200 inimese! Rannas keedeti suures malmpajas vägev uhhaa, mis kubises angerjatest. Järgmine kokkutulek toimus 2012. a, kuid seekord oli kahjuks osalejaid juba poole vähem, aga pidu oli ikka vägev.

Viimastel aastatel on toimunud põlvkondade vahetus mitmetes majapidamistes ning kokkusaamiseks ja oma külarahvaga koos tegutsemiseks on kujunenud toredaks traditsiooniks maikuus toimuv talgupäev, kus ühiselt küla jaoks midagi kasulikku ära tehakse ning pärast maitsvat talgusuppi süüakse.  Väga tore ühistegevus on kohvikute päev, kui Kolga põllul tegutses „Heinapalli kohvik".  Eelmisest aastast hakkasime korraldama naaberküladega jalgpallivõistlusi, mille osavõtt on olnud üllatavalt suur ja plaan on see üritus traditsiooniks kujundada.

Pädastes on asju, mis ajas ei muutu! Üks selline nähtus on olnud hommikune ja õhtune buss, mille peatus on Pädaste mõisapargi väravas. Üle tee peatuses on ootajatele 2024. aasta talgutel ühistööna valminud pink (lisaks valmis samal päeval veel 2 toredat pinki), kus võib igaüks igal ajal jalga puhata. 

Liikumisvahendina on alati olnud jalgratas üks väärt sõiduvahend!  Läbi aastakümnete, on nii lapsed kui memmed-taadid jalgrattaga oma asjad aetud saanud,  kuigi viimasel ajal on külavahel oluliselt rohkem neljarattalisi.

2005. aasta jaanuaris tõid tuuled-tormid  Pädaste alla sellise kõrgvee, mille sarnast polnud siinkandis enne nähtud, isegi 1969. aasta kõrgveed nii kaugele ei jõudnud.  Üleujutuse suursugust sai kogeda just vastvalminud Aerga maja ja Jõe maja peremees sai veetaseme järgi valida sobiva majakoha.

Miks on Pädastes hea elada? Juba Rehevana ütles, et ma olen vaba mees, vabal saarel!

Aerga rahvas ütleb: „Pädaste on suvel kõige soojem ja talvel kõige külmem. Lisaks on siin väga palju loomi keda vaadelda – jälgida ja kui on armastus, siis kõik paigad on ilusad."

Sepa suvitajad arvavad, et mitte mingil juhul pole ei maailmas ega Muhus paremat paika kui Pädaste, just see on ainuke küla kus tahaks olla. Laulu- ja tantsupeol on küll tore teise eestlase käest kinni hoida, aga kui see pidu möödas, siis tahaks Pädaste põldude-metsade vahele, kus sigu ennemini kui inimesi.

Kõrtsi pere: „Oma kodu soetamiseks andsid sõbrad esmase tõuke. Nüüd on selgunud, et meil Pädastes on ühtehoidev ja hooliv kogukond."

*******************************************************************************

Pädaste perede söögilaualt leiab nii oma põllal kasvatud tuhlist kui ka naabrinaise kostiks toodud sülti. Eks muhulane on end toitnud just sellega, mis parasjagu saada oli ja mis pererahvale mokka mööda. Paljud muhulased ilmselt mäletavad aegu, kui Liiva poes esmaspäev oli piimapäev, teisipäeviti võis värsket leiba-saia osta ja kolmapäeval võisid kiiremad aga lausa vorsti saada.

Küla pittu ja niisama kokkusaamistele võeti ikka kaasa külakosti ja Pädaste talgutel võis nii mõnigi kord saada imemaitsvat varakevadistest nõgestest "Ainu nõgesesuppi", mis mitte ei kõrvetanud vaid paitas sööjate maitsemeeli. Heinapalli kohvikus sai suureks hitiks "Jansa kalasupp" ja Pädastesse pressinud mandri suvitajad Sepalt, tõid endaga kaasa roa "Lödikad", mida Liiva Kohvikus kolmapäeval mekkida saab.

 

Lödikad

Koori just niipalju tuhlist, kui õhtusöögiks kulub.

Lõika tuhlis 1-2 cm jämusteks viiludeks ja pane potti. Vett pane 2-3 sõrme jagu üle tuhli.

Suska pott tulele, pane suts soola ka.

Nüüd võta tükk läbikasvand sealiha ja lõika kuubikuteks.  Prae kenasti pruuniks, lisa soola ja pipart. Loodetavasti ajab liha ise palju rasva välja, milles hiljem saab ka paraja portsu sibulat mõnusalt maitsvaks praadida.

Soovikorral lisa küüslauku ja muid omale meelepäraseid maitseid.

Kui tuhlis on peaaegu valmis, siis pane potti praetud liha ja sibul. Võta pott tulelt ja lase kaane alla haududa kümmekond minutit. Ära sega!!

* Kui panid kartulitele liiga palju vett, siis pead osa enne ära kallama, kui praetud liha ja sibula peale paned. Muidu tulevad liiga vesised lödikad :)

Kui sööma hakkad, siis lükka lusikas põhjani.

Värskest tuhlist ja rasvasest lihast on see üli nämma!