Nõmmküla
16. - 22. juuni
| 2015 | 2024 | 2025 |  | ||
| Elanikke | 98 | 100 | 103 | ||
| Noorim elanik | 2 a | ||||
| Vanim elanik | 91 a | ||||
| Pindala (km²) | 4,95 | ||||
| Asustustihedus (in/km²) | 20,2 | ||||
| Külavanem | Andres Tammik | ||||
| Külaselts | Külaselts Põhjarannik | ||||
| OÜ | FIE | MTÜ | TÜ | ||
| Registreeritud jur. isikuid | 20 | 2 | 3 | 1 | |
| Küla ajalugu | |||||
Nõmmküla on küla Muhu saare põhjarannikul, 10km kaugusel Liiva keskusest. See on saare põhjapoolseim küla, mida piirab 3km ulatuses Väinameri. Nõmmkülas asub Wikipedia andmetel üks saare kõrgematest punktidest – Kivari mägi kõrgusega 25 meetrit
Naaberküladeks on Pallasmaa, Mõisaküla, Põitse, Tupenurme ja Kallaste külad.
Nõmmküla näol on tegemist rootsiaja lõpul ajalooliselt välja kujunenud haja- või ridakülaga. 1698 a. kaardil on ära märgitud 14 talu. Üheks vanemaks taluasemeks peetakse Uietalu kohta, mis on arvatavasti rajatud juba orduajal.17.sajandi keskpaigast on küla kuulunud Tamse mõisa alla. 19.saj. lõpust hakkas Nõmmküla kuuluma Muhu-Suure valla koosseisu ja seda kuni 1939.aastani.
1949.aastal tehti nõukogude okupatsioonivõimude poolt kolhoos „Põhjarannik", kuhu kuulusid lisaks Nõmmkülale veel Pallasmaa ja Kallaste külad. Kolhoosi keskuseks kujunes Nõmmküla ja kontor paiknes Insul. Hiljem väikeste kolhooside liitmise tulemusel tekkis aga saare ainuke kalurikolhoos „Muhu", mille keskuseks jäi endiselt Nõmmküla. Külast kujunes nn. „tööstuspiirkond" oma iseloomuliku taristuga. Kohapeal paiknesid töökoda oma garaažidega, paaditöökoda, jahuveski ja saekaater, kohalik elektri jõujaam, kalurite sadamahooned Võrkaial, kaalumaja ja viljakuivati. Külas oli ka väike klubihoone, mis on alles praegugi. Hetkel on selles välja pandud materjale Nõmmküla ajaloo kohta ja täiesti töökorras kudumismasinad, milledel kootakse erinevaid esemeid.
Suurima kompleksi moodustas Seaninal e. Seanal asuv kala kokkuostupunkt ja kalatööstus. Algselt tehti basseinides soolakala ja toodeti preserve. 1954/55 a. ehitati Seanale tulepaak, mis toimib tänaseni. 50-aastate lõpus ehitati valmis külmhoone.1968 a. paiku ehitati juurde suitsu- ja konservitsehhid. Tööstuse kõrgajal, eelmise sajandi 70-80 aastatel sai kalatööstuses tööd ca 250 inimest ja töötati vajadusel isegi 3-es vahetuses.
1973. aastast sai Muhu Kalurikolhoosist suure Saare Kaluri kolhoosi üks osakond keskusega Nõmmkülas. Selle kohta oli külas käibel tore lause, et „pintsak õmmeldi nööbi külge". Siin tegutses ka paaditöökoda, kus ehitati puidust paate. Seanina kalatööstus lõpetas oma tegevuse aastal 2002. Hetkel on suurest kompleksist järel vaid alajaam ja plekist poollagunenud angaar. Kõik rajatised on lammutatud ja killustikuks purustatud. Algselt plaanis soomlasest maaomanik seanina territooriumile rajada 250 kohalise hotell tervisekeskuse koos sadama ja liivarannaga, kuid tänaseks pole see plaan realiseerunud. Hetkel on plaanitud samale pinnale 7 elamu- ja 1sadamakrunti.
60.-70. aastatel hoogustus uute individuaalelamute ehitus. Külas kerkis lisaks ka 2 kortermaja - 4-korteriga ja 8-korteriga. Kuulu järgi pidi siia ehitatama ka lasteaed aga seda pole samuti tehtud. Ehitati aga kauplus-klubi, mis avati 1978.aastal. Samas hoones tegutsesid veel Saare Kaluri osakonna kontor, hoiukassa ja raamatukogu. Üsna lühikest aega tegutses seal ka kohalik arstipunt. Klubi oli tol ajal väga populaarne. Siin tegutsesid erinevad taidlusringid ja korraldati hulgaliselt meeleolukaid kultuuriüritusi, mis olid alati väga rahvarohked.
Tänaseks päevaks on küla üpris populaarne elupaik paljudele uuselanikele. Aktiivselt ehitatakse uusi elumaju ja suvekodusid. Uued „elurajoonid" on kerkinud Kallaste küla piirile ja Seaninale viiva tee äärde. Tühjana seisvaid maju pole.
Nõmmkülas on hetkel ka endised ühiskondlikud hooned kõik kasutust leidnud – töökoja kompleksis tegutsevad autoremontijad, sepiste tegija ja garaažidest on saanud laohooned. Paaditöökojas tegutseb firma Muhu Kiviaiad, klubihoones toimetab Muhu Liha.
Kolhoosiaegse besiinilao territooriumile on Külaselts Põhjarannik rajanud projektirahade toel külaplatsi, mis koosneb katusealusest, esinemislavast, külakiigest ja lastenurgast. Plats võimaldab kohalikele elanikele korraldada erinevaid üritusi ja kokkusaamisi. Traditsioonilised on iga-aastased jaanipeod, kuhu tuleb külalisi üle kogu saare ja kaugemaltki. Kahel korral on toimunud külakokkutulekud, lisaks oleme veel osalenud kohvikutepäeval, Saaremaa toidufestivalil ja talveti Päkapikkude bussikatuuril.
Toitudest tooksin välja 2 tuntumat – jahuga tuhlipuder ja „harutatud leib", mida tegi Saadu Friida e. Floriida Seo.
Tuhlipudru jaoks pandi soovitud kogus tuhlid soolase veega keema. Vett pandi just nii palju, et tuhlid olid parajasti kaetud. Keedeti neid siis seni kui hakkasid lagunema. Vett polnud vaja ära valada. Tuhlid tambiti siis puruks ja sellele vedelale pudrule lisati tumedamat nisujahu (tänapäeval tavalist nisujahu) ja keedeti paksemaks. Kõige lõpuks lisati veel võid ja söödi seda koduse hapu-või rõõsa piimaga ehk hoopi nn. moosiveega.
Friida leiva tegemiseks võeti tahket rukkileiba , sest seda ei saanud ju lasta lihtsalt raisku minna.
Leib (1 päts, sort polnud oluline aga rohkem kasutati Borodino leiba) tükeldati ja pandi ca1,5 liitri õunamahlaga likku. Nii seisis see üle öö. Siis tambiti segu ühtlaseks ja lisati juurde 20gr pärmi, 1tl soola ja maitse järgi suhkrut. Soovi korral pandi ka köömneid( aga kui need ei maitse, siis pole vaja panna). Lõpuks lisati kilo jagu tumedamat nisujahu. Praegusel ajal võib panna näiteks täistera nisujahu, sest II sordi jahu lihtsalt pole saada. See tainas pandi umbes tunnikeseks kerkima, siis sõtkuti läbi ning kergitati veel pool tunnikest.( NB! Tainas jääb suhteliselt paks)
Leiba küpsetati 200kraadi juures ca 1 tund. Võib proovida puutikuga, kui enam tiku külge ei hakka, siis on valmis. Söö soolase võiga või lihtsalt külma piimaga.
Ei saa märkimata jätta, et külarahvas tarbis omal ajal päris palju ka Seaninal valmistatud maitsvaid kalatooteid.