5.08.21

Loodus

Muhu on tasandikulise pinnamoega suhteliselt madal (maksimaalne kõrgus merepinnast 21,5 m) paealuspõhjaline kõrgendik, mida on nimetatud ka Eesti suurimaks kaljuvooreks. Aluspõhja reljeefi on mõjutanud kivimite erinev vastupidavus mandrijää ja hilisemale mere kulutusele. Aluspõhjaliste kõrgendike ja enamiku Muhu pankade (Üügu, Rananiidi, Püssina, Tupenurme) tuumikuks on vanaaegkonna mere korallrifilaadsetest moodustistest kujunenud eriti kõvad settekivimid. Aluspõhjas leiduv dolomiit on ühtlasi Muhu peamine maavara. Muhu saarel on palju objekte, mida esitletakse ka Saarte Silurimaa Geopargi marsruudil.

Pinnakate paekivi peal on Muhus enamasti väga õhuke, harva üle 5 m paksune. Kriitiliseks teguriks maaviljelusele on põuakartlikkus, kuna mullad on õhukesed ja väikese veehoidmisvõimega, aga sademeid on Muhus kevadsuvisel ajal vähe.

Saare väikese pindala ja tasandikulise pinnamoe tõttu on siseveekogusid vähe. Tänapäevaks pole säilinud ühtegi suuremat looduslikku järve või oja. Soonda ja Lõetsa jõgi on juba ligi sajand tagasi õgvendatud kuivendussüsteemi peakraavideks.  Muhumaad ümbritsev Väinameri ja Liivi laht on madalad. Sügavam vagumus on piki Suurt väina, mille sügavaim osa asub Muhu ja Kesselaiau vahel (üle 20 m). Meri on varemail aegadel olnud küllalt kalarikas, kuid praegu on mitmete väärtuslike kalaliikide (ahven, koha, siig jt) varude olukord halb.

Väikese väina hoiualal algab linnuvaatlusthooaeg märtsikuus ja lõpeb novembris. Väikesel väinal peatub rändel kümneid tuhandeid veelinde. 1984. aastal oli eksikülaliseks pelikan ja 1992. aastal must luik. Arvukamalt kohtab siin valgepõsk-laglesid, laululuiki, väikeluiki, kühmnokk-luiki, hallhanesid, parte, varte, sõtkaid, laukusid, tuttpütte. Püsima on jäänud ka merikotkaste paarid. Madala veeseisu korral võib siin näha tuhandeid kahlajaid – suurrüdi, soorüdi jt rüdid, kiivitaja, plüü, tildrid, koovitajad, vigled, tikutaja jt.  

Põliselt tihedalt asustatud Muhu saarele olid sajandite vältel iseloomulikud avatud maastikud, kus põldude kõrval levisid karjatatavad ja/või niidetavad poollooduslikud taimkatteüksused – loopealsed, puis- ja rannaniidud. Tänaseks on ligi pool Muhu pindalast metsaga kaetud või metsastuv. Lehtpuumetsad on pea eranditult välja kujunenud endistest puisniitudest ja -karjamaadest. Kunagi nii iseloomulike, saarest ca 20% hõlmanud loopealsete osa on langenud alla 10% ja needki on karjatamise lakkamise tõttu tugevasti täis kasvanud.

20. sajandi viimasest veerandist alates on aga ühiskonna väärtushinnangud looduse suhtes varasemaga võrreldes palju muutunud.  Muhu on Eesti ühiskonna teadvuses muutunud kehvast põllumajandus- ja kalanduspiirkonnast hinnatud puhke- ja elukeskkonnaks. Võib isegi öelda, et tänapäeval on Muhu peamine loodusvara siinsed maastikud – nii külamiljööd kui rannad ja poollooduslikud maastikud. Seal on ühte põimunud loodus- ja ajalooline pärand, andes maastikele nii esteetilise, kultuuriajaloolise, ökoloogilise kui ka identiteediväärtuse.

 

Toimetaja: ANNIKA AUVÄÄRT