Lõetsa
5. - 11. mai

	2015	2024	2025
Elanikke	80	79	79
Noorim elanik	1 a
Vanim elanik	95 a
Pindala (km²)	5,94
Asustustihedus (in/km²)	13,3
Külavanem	Hants Kipper
Külaselts	Lõetsa Külaselts
	OÜ	FIE	MTÜ
Registreeritud jur. isikuid	8	2	4
Küla ajalugu

 

 

Lõetsa küla asub Muhu saare kirderannikul, Hellamaa-Nõmmküla teelt (nr 21152), Hellamaa poolt tulles paremat kätt. Küla pindala on 5,94 km². Küla püsielanike arv ei ole viimase 10 aasta jooksul palju muutunud – see on endiselt 80 inimese ümber (saatuse kuri sõrm – 79, 01.01.2025), küll aga on vaheldunud elanikud ise – vanad lahkuvad, noored tulevad peale, nagu igal pool mujalgi. Selle arvu poolest on Lõetsa Muhu külade seas 6. kohal (Hellamaa, Kallaste, Liiva, Linnuse ja Nõmmküla järel, seisuga 01.01.2025). Kui järgnev arv üldse midagi näitab, siis elanike tihedus on meil 13,3 in/km². Rannajoone pikkus on 4,9 km, külade vaheline maismaapiir (koos Lõetsa ojaga) on 9,5 km, kokku 16,1 km. Lõetsa küla naabriteks on (kaardil ülalt vasakult vastupäeva liikudes): Vahtraste, Pärase, Lehtmetsa ja Lalli külad.

Lõetsa küla tinglikuks alguseks võib lugeda Hellamaa-Nõmmküla teeristi. Lõetsa 1 viidal näitab, et kaugus siit kuni küla keskpunktini Keskeltkülas on 1 km. Piir kaardil kulgeb muidugi omasoodu. Taamal Lõetsa bussipeatus. Hants Kipperi pilt.

Lõetsa küla omapäraks on selle jaotumine tinglikult kolmeks järjestikuseks osaks: Hellamaa poolt lugedes: Altküla, Keskeltküla ja Ülaltküla ehk Mõisaküla (kunagise Ranna mõisa südame järgi, hiljem Kantsi mõisa koosseisus). Hajusalt asub külas veel muidki talusid, mis ei kuulu ühegi külaosa juurde. Arvatavasti tulenebki küla nimi majade sellisest paigutusest (lõets – muhu keeles lõõts), aga see ei pruugi ka nii olla. Igatahes murravad saarlased oma keele suust, kui nad meie küla nime välja ütlema peavad (Kuressaare Haigla registratuuris, nt) - ikka Läätsa, Löötsa või Löätsa.

Lõetsa küla keskpaik Keskeltkülas. Hants Kipperi pilt.

Lõetsa külal puudub selgesti eristatav keskus. Taas tinglikult loetakse selleks Keskeltkülas asuvat platsi.

Panoraamvõtet on siit raske teha, aga see on tõesti küla keskkoht. Siin saavad kokku nii Hellamaalt kui ka Suure-Käärult (Nõmmküla-Kallaste poolt) tulevad teed, mis omakorda jätkuvad Mõisaküla ja mere suunas. Hea tahtmise korral saab siitkaudu ka Püssina pangale ja kaarega Vahtraste küllagi. Ainult et õige liiklusvahend peab selleks olema.

Siin on ka küla üks kolmest postkastide alusest, kuhu saab vajaduse korral teateid üles panna, mis on igati arvestatav teabeallikas, e-posti laialdasele levikule vaatamata.

Vanasti oli see tuntud kolmnurk, kuna siitkaudu sai kohaliku kalurikolhoosi Suur Väin kontorisse Mardil, kus oli rändkino, peeti talgute lõpu jm pidusid. Hiljem peatus siin kolmapäeviti autolahvka ja oli hiljem ka müügikiosk.

Rahvakogunemisteks platsi siiski ei kasutatud, ka piimapukki siin polnud, kuna Keskeltküla inimesed ajasid oma loomad Mõisaküla karjmaale.

Pikisuunas lõppeb Lõetsa küla Suure väina ääres, endise Taguranna sadamakohas. Taamal restaureeritud endine sadamavahi maja (eraomand). Hants Kipperi pilt.

Maareformi, mis omakorda lähtus nõukogude-eelsest omandiseisust, tulemusena on ka Lõetsa külale iseloomulik, et reeglina paiknevad ühe kinnistu hooned ühel maaüksusel, põllud ja metsad aga hoopis teistel. Seetõttu on ka majapidamiste arv raskesti määratletav (30 ümber võiks see ehk olla), kuna kinnistud koosnevad mitmest lahustükist, sageli erinevates külades (nt endine Kallastemetsa, Lõetsa küla heinamaad; Põri männik – aga hoopis endise Orissaare (nüüdse Saaremaa) valla maadel), aga küllap vallavalitsus ja Maa-amet selles osas valvsalt järge peavad – maamaks tahab ju maksmist.

Ostu-müügitehingute tulemusena on Lõetsas palju suvemuhulasi ja ka neid, kes omavad siin vaid maad või maatükke koos tootmishoonetega. Omapära, kus külaelanike järeltulijad, kes nagu rändlinnud saabusid siia linnast koos kevadiste maipühadega ja lahkusid siit tagasi linna toonaste sügiseste oktoobripühade aegu, siiski kiivalt oma omandit säilitades, on tänaseks jäädavalt unarusse vajunud. Samas on uue rahva osalemine külaelus muutnud küla kogukonna tunduvalt tugevamaks, nagu hoolega valitud komponentidega legeeritud terase.

Lõetsa küla ajalugu on vähe uuritud. Või kui seda on tehtud, siis keegi omatahtsi, sahtlisse kirjutades, tulemustega laiema üldsuse ette jõudmata. Üldistatud kokkuvõtteks on nt Ülo Rehepapi poolt koostatud ja kohalikult palju viidatud materjal, sh ka Lõetsa küla kohta: http://ylo.rehepapp.com/Muhu/K%C3%BClad/L%C3%B5etsa/L%C3%B5etsa.html .

Vastavalt sellele kirjutisele võib oletada püsiasustust Lõetsa piirkonnas juba muinasajast alates, ent mitte varem, kui Muhu vanimates piirkondades (Külasema-Tupenurme-Päelda ja Liiva ümbruse asustus). See on ka mõistetav, sest saar ise kerkis ju aegapidi merest, kõrgemad kohad ennekõike.

Kirjalikult mainitakse Lõetsat (De Loitze Wacke) esmakordselt 1569-71. a maaraamatutes, olles selleks ajaks külana juba vähemalt mõnisada aastat vana (!). Lõetsa vakusesse kuulus tol ajal 13 talu kokku 14,5 adramaaga. Kes asja vastu rohkem huvi tunneb, see võib eelpool nimetatud lingi kaudu kirjutisega iseseisvalt tutvuda.

Huvipakkuv on ka Heino Räime poolt kirjutatud teos „Sõnumeid ja pilte". See on raamat, kus leidub nii kirjutisi autori esivanematest, elust ja tööst, samuti kirju, meenutusi, sõnavõtte ning andmeid Muhu kohanimedest nii sõnas kui ka pildis.

Kahjuks puudub Lõetsa külal (nagu näiteks on Tamse ja Hellamaa küladel) kõikehõlmav, oma küla ajalugu kajastav koguteos. Tõepoolest, ka küla ajaloo suulisi kandjaid jääb üha vähemaks ja kui siin keegi midagi kohe ette ei võta, siis ongi laev jäädavalt läinud.

Küla vanim elanik on praegu Arnold Räim (95) ja noorim – pole veel aastanegi väike muhulane.

 

Rannaniidi pankade (antud juhul Laiema pank) kooslus on ilus, omapärane ja mitmekesine. Hants Kipperi pilt.

Lõetsa küla huviväärsused

Lõetsa küla suurim looduslik vaatamisväärsus on kindlasti Rannaniidi pankade maastikukaitseala.

Kaitseala uute piiride järgi laieneb see ka Vahtraste külla, koosnedes 1,5 km pikkuselt viiest eraldi merelähedasest Rannaniidi pangast ja merega piirnevast Püssina ja Kautliku pankadest, koos neid ümbritseva maismaaga. Pankade suurim kõrgus on 3,5 m, kaitseala kogupindala 97,7 ha (maismaa pindala 96,3 ha ja vee osa pindala 1,4 ha). Kui mootorsõidukiga kaitsealal liigelda ei ole soovitav, siis jalgrattaga või jalgsi on kaitseala hõlpsasti kõikjalt vaadeldav. Ka hobusega võib, kuna siis, kui vastavat looduskaitsealast seadust treiti, polnud Eestis veel massilisest hobusekasvatusest lõhnagi.

Siiski ei tasu erilist julgust välja näidata – nii mõnestki järelejäänud kadakapõõsast võib mõni tõuveis oma pea välja pista.

 

Haritud Lõetsa

Lõetsa algkool 1929. Aado Keskpaiga pilt.

Haridust on Lõetsas ikka au sees peetud. Lõetsas oli 20. sajandi algupoolel, aga võib-olla varemgi, ka oma kool – Lõetsa algkool. Kool asus Lõetsa Koolielul. Koolipidajaks (1908-1935) oli Aado Keskpaiga vanaisa Georg Vilto. Koolihoone endisel kujul ei ole tänaseni säilinud, küll aga on sellest alles parempoolne, ümberehitatud osa.

Võrreldes Muhu suuremate koolidega Liival, Piiril, Hellamaal, Tamsel jm oli see ikkagi armas ja omanäoline koolimaja.

Lõetsa algkoolis oli palju õpilasi – nagu kõrval olevalt pildilt näha – üle 30. Sarnaste piltide allkirjadest selgub, et siin õppis ka teiste, ümberkaudsete külade poisse-tüdrukuid, kus oma kooli polnud (Raugi, Vahtraste, Lalli, Tupenurme, Kesse jt). Koolijuhataja Georg Vilto (tagareas, vasakult esimene).

On võimalik, et pildil olijaid on tuvastatud ka hoopis nende hilisema elukoha järgi.

Muhu Lõetsa kooli õpilased ja õpetaja Georg Vilto. Saaremaa Muuseum SM F 3835:74 F

Praegu käivad Lõetsa lapsed Muhu Lasteaias ja Muhu Põhikoolis Liival. Põhikooli lõpetamise järel siirduvad Muhu poisid-tüdrukud edasi õppima valdavalt Orissaarde ja Kuressaarde.

Kooliga on või on olnud seotud mitmed õpetajad Lõetsast: Georg Vilto, Heino Räim, Ants Mölder,  Martin Mölder, Malle Tiidovee, Raina Tiidovee, Helje Tikerpalu, Vello Tikerpalu, Ulvi Kipper, Kirsten Einer-Lillepuu, Hants Kipper jt.

Lõetsast on  pärit või elavad siin mitmed teaduste doktorid: Aado Keskpaik (PhD 1985), Bert Holm (PhD 2015), Karin Kipper (PhD 2012), Martin Mölder (PhD 2017) jt.

 

Tuntud inimesi Lõetsa külast

Georg Vilto, 1914. Saaremaa Muuseum SM F 2843 F

Georg Vilto (07.03.(24.02.) 1892-31.10.1964)

Georg (mõnedes teabeallikates ka Georgi) Vilto oli õpetaja ja omavalitsusametnik. Georg Vilto sündis Muhus, Lõetsa Koolielul. Hariduse omandas ta Lõetsa külakoolis, Hellamaa apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, Hellamaa 2-klassilises ministeeriumikoolis.

Õpetajakutse omandas Georg Vilto Kuressaares ja täiendas end sel alal mitmetel kursustel. 1908 asus tööle Lõetsa algkooli juhatajana. 1918 Hellamaa vallavanem, 1919-1940 vallavolikogu liige ja 1919-1928 vallavanema abi.

1919 võttis osa Saaremaa mässust, valiti Saaremaa Töörahva Nõukogu saadikuks. 1935 vabastati koolijuhi ametist. 1941-1945 Hellamaa algkooli juhataja kt. Huvipakkuv on ka Eda Maripuu kirjutis https://saartehaal.postimees.ee/6673134/100-aastat-1919-aasta-saaremaa-massust-5

 

 

Ants Mölder Muhu Muuseum JSM F 288:11 F

Ants Mölder (27.12.1939-04.01.2009)

Ants Mölder oli tunnustatud eesti kunstnik. Ta sündis Muhus, Lõetsa Saarel. Ta õppis 1948-1955 Hellamaa Algkoolis, 1955-1959 Orissaare Keskkoolis, 1950-1960 Tartu Kunstikoolis puitehistöö erialal ja 1960-1966 ERKI-s, mille lõpetas skulptuuri erialal. Alates 1973 tegutses vabakutselise kunstnikuna, alates 1974 oli Eesti Kunstnike Liidu liige.

Ants Mölderi loomingust saab lähemalt lugeda https://et.wikipedia.org/wiki/Ants_M%C3%B6lder .

Ants Mölderi abikaasa Aime Kuulbusch-Mölder on samuti tuntud skulptor, kes suviti sageli viibib Lõetsas ja aitab korraldada Muhus kunstinäitusi. Poeg Martin Mölder (1983), kellelt on ka rida pilte antud kirjutises, on valinud politoloogi kauakestva ameti.

Ants Mölder https://ajapaik.ee/photo/750834/ants-molder/

Ants Mölderilt pärineb mh ka teksti kujundus Muhu nabakivil Muhu Hooldekodu õues. Selle kivisse toksimisel tähendas kiviraidur Temme Linna: „Ants on selles valdkonnas niivõrd tuntud tegija, et ei ole kahtlustki, et selline tekstikujundus ongi parim." Vaevuge külastama ja uurima.

 

Heino Räim Foto: Alar Madisson

Heino Räim (29.03.1933)

Heino Räim on tuntud eesti kirjandusteadlane. Ta õppis 1957-1962 Tartu Ülikoolis, mille lõpetas eesti filoloogina. Töötas 1967-2009 Eesti Kirjandusmuuseumis. Alates 2011 tegeles EKM Arhiivraamatukogu kogude korraldamisega. Ta on 22 põhjaliku teadusartikli autor või kaasautor. Heino Räim on ka raamatuloolane, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu auliige (2013) ja sajandi raamatukoguhoidaja. Heino Räime tegemistega saab lähemalt tutvuda nt Mihkel Volti kirjutisest https://raamatukoguyhing.wixsite.com/sajandirkhoidjad/heino-raeim ja EKM kummitusest Lillast Daamist https://www.kirmus.ee/virtuaaltuur/subpage.php?id=8#subpage.php?id=8

Noorem poeg Marten Räim (1977) tegeleb ettevõtlusega.

 

 

Vello Tikerpalu Foto: Saarte Hääl

Vello Tikerpalu (01.09.1940)

Töö-, pilli- ja malemees  - nagu Muhulane nr 9, 1. september 2015 teda juba 10 aastat tagasi tituleeris - Vello Tikerpalu on sündinud Rapla maakonnas, täpsemalt Vigala vallas Tiduvere külas Seppa-Otto suurtalus, talu vanima lapsena. Vello lõpetas kohaliku Peru kooli (mis 2. märtsil 1969 maani maha põles), kus ta õppis ära ka saksofoni- ja klarnetimängu. Vello on õppinud Tallinna Polütehnikumis (1955-1959), alustanud keemiaõpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis (1962). Kellel asja vastu rohkem huvi, vaadake eelpool nimetatud artiklit. Muhusse sattus Vello (1969) seoses abiellumisega ja just Peru kooli (vabariigi üks suuremaid puitmaju tol ajal) põlenguga (Vello abikaasa Helje Tikerpalu on kaua-kauaaegne Muhu Põhikooli õpetaja). Abielu registreeriti talvel, pulmad aga peeti suvel, Lõetsa-Väljal, mis oli tol ajal üks väheseid pulmi siinkandis - tollest ajast on mäletada veel vaid Erni ja Marje Oherde pulmad Käärult, muidu ikka vaid matused.

Vello on aidanud puhuda tuult purjedesse loendamatutele muhu noortele, sh dirigent ja orkestrijuht Ants Oidekivile, saksofonist Villu Veskile ja pillimees Mihkel Mereäärele.

Vello on mh ka Hendrik Krummi nimelise kultuuristipendiumi laureaat (2010).

 

Peeter Dudnik

Peeter Dudnik (28.12.1961)

Mees nagu orkester. Peeter Dudnik on sündinud ja oma noorusaastad elanud Pärnumaal. Viimased aastakümned on elanud Lõetsas. Nagu Peeter ise mainib, on ta tegev olnud mitmes valdkonnas.

Eelkõige teatakse  teda aga muusikainimesena. Peetri loominguga saab lähemalt tutvuda:

https://www.youtube.com/watch?v=EHmV92H35YM
https://www.youtube.com/watch?v=CVlo8Lb4D0Y
https://www.youtube.com/watch?v=eDj3dk8bFLA

Peeter on kindlasti üks Lõetsa küla sädeinimestest.

 

Seltsitegevus ja ettevõtlus Lõetsas

Külas käib vilgas seltsi- ja ettevõtlustegevus. Lõetsa Külaselts on asutatud 2018. a, registreeritud OÜ-sid on 8, FIE-sid 2, MTÜ-sid kokku 4.

Sulev Vahtra tutvustab oma rikkalikku kõrreliste kollektsiooni Seitsme Tuule Aias. Hants Kipperi pilt.

Tuntuim kunstielamusi pakkuv ettevõte on Jüri-Jaani Talustuudio ja silmailu eest hoolitsev rajatis - Seitsme Tuule Aed (Marget Tafel-Vahtra ja Sulev Vahtra). Tunnustatud kunstnikke või nende töö edasiandjaid ja -kandjaid on külas veelgi.

Aia rajamist alustasid selle omanikud 2009. Aed on põnev kombinatsioon taluarhitektuurist ja aia pisivormidest. Terrassidelt ja puhkealadelt avanevad vaated aiale ja ümbritsevatele põldudele. Aeda on valitud siinsetesse tingimustesse sobivad taimed, mis haakuvad ümbritseva maastikuga. Talu ümbritsev liigirikas heinamaa õitseb suve lõpuni. Aias püüavad pilku vanad sirelid koos rohke aiakeraamikaga (Margeti teosed); aia värvipaleti moodustavad sinine, valge, lilla ja kollane ning nende taustal tuules mänglevad kõrrelised.

Talu tagaaias asub erinevate põletusahjudega keraamikatöökoda – Loovuspesa, kus Marget Tafel-Vahtra eestvedamisel leiavad aset keraamika- ja kunstikursused. Uuest Aiagaleriist saab aastaringi osta kõrgetasemelist käsitööd ja kunstiesemeid.

Marget Tafel-Vahtra poolt loodud Muhu muinasvägilase Musta Mardi kuju. Jah, selline ta välja nägi, täpipealt, see Must Mart. Üks tema poolt paika kikerdatud kive asub Lõetsa rannas. Kunagi taheti seda minema vedada, et sellest skulptuure teha, ent Ants Mölder sai käe vahele. Rahapajast ülejäänud münte võib aga siiani leida kõrvalasuvalt Moaljakivilt. 

Raissa Kõvamees kirjutab „Saaremaa kalender. 1991":

"Talvel raske pakasega kõnnib süsilakaline ja tõmmunahaline meeshiid üle jää Muhu poole. Astub samm ja penikoorem, samm ja penikoorem. Hiid tuleb Tondilt, kus ta seni teeninud poolvenda, kes on rikas, omab merel laevu ja kes inimesi põrgu eeskotta meelitamiseks joodab vägijookidega. Poolvennad on läinud tülli, noorem lahkub, et otsida endale uut elupaika. Olles käinud venna laevadega Saaremaal, teab ta, et saart valitseb Suur Tõll, samuti on ta kuulnud Hiiu Leigerist ja seab sellepärast oma sammud kolmest saarest vähima ning lähima poole, mis hetkel katku külastusest tingituna osutub peaaegu inimtühjaks.

…Kallastelt (st kohalt, kus praegu asub Kallaste küla), leiab põgenik esimese katkust puutumatu talu Nagivälja. Peremees Naiu omab seitse poega ja kaks tütart. Marest-tütre kosib Mart enesele. Peale pulmi hakkab Mart koos naisega vara koguma. Korjavad ja korjavad, kuni saavad sellise hulga kulda, et selle varjamine võõra silma eest raskeks läheb. Kaevavad vara maasse ja veeretavad peidukohale hiiglakivi varjuks peale. Must-Mardi laialitassitud kive leidub üle Muhu: Lohukivi, Päkakivi, Kirstukivi, Pisaratekivi, Rahakivi."

 

Loomapidamine

Individuaal-loomapidamine on Lõetsas praktiliselt soikunud.

Lõetsa küla maadel peetakse aga taas lambaid ja veiseid - nagu vanasti. Ka hobusekasvatus on taastunud. Ainult et vitsaga karikorda käijate asemel valvab nüüd loomi elektrikarjus, Ohmi seaduse kaasabil.

Lambakasvatus on Lõetsas taas au sees. Lõetsa küla maadele mahuvad ära ka naaberkülade loomad. Ja neid tuleb riburada pidi juurde, vaadake pilti. Martin Mölderi pilt.

 

Punaste piimalehmade asemele on tulnud valgepäised nudid lihaveised. Lõetsas asub ka Tihuse Turismitalu uus laut. Martin Mölderi pilt.

 

Taastunud on ka hobusekasvatus. Muuseas, tegemist on haruldaste, eesti tõugu hobustega, turjakõrgusega kõigest 145 cm. Selliseid hobuseid võib kohata veel vaid Islandil. Martin Mölderi pilt.

 

Kalapüük oli kunagi Lõetsa perede põhiline sissetulekuallikas. Külal oli ka oma sadam – Taguranna, mis 1950-ndatel aastatel julgeoleku kaalutlustel Lalli külla koliti. Kunagisest rikkalikust kalapüügist on pigem jäänud vaid ilus mälestus. Martin Mölderi pilt.

 

Seltsitegevus

Lõetsa Külaselts (80554244) on registreeritud 03.09.2018. MTÜ Lõetsa Külaseltsi eesmärgiks on Lõetsa küla üldkasutatava elukeskkonna parandamine ja elanike ühise tegutsemise edendamine. Seisuga 01.01.2025 oli seltsil 34 liiget.

LKS tegevuse praktilise poole pealt võib esile tuua:

• Kevaditi koristustalgute läbiviimine. See tegevus algas küll juba ammuilma enne külaseltsi moodustamist. Korrastatud on külatee ääri (võsa eemaldamine, teeservade tasandamine ja ohtlike kivide väljakaevamine teeäärtest), koos Lalli küla elanikega supluskohta Lallil puhastamine mudast. Viimase puhul on tegemist ka teiste külade elanike ja suvitajate poolt sagedasti kasutatava ujumiskohaga (Muhu moto: meri ümberringi, aga ujuda pole kusagil). Hooti on kaasa löönud ka vald oma tehnikaga.
• Jaanitule korraldamine endises Lõetsa kruusakarjääris.
• Külaseltsi üldkoosolekute kokkukutsumine ja läbiviimine.
• Sügisene nn kellakeeramise aegne kokkusaamine oktoobri lõpus, kus tehakse kokkuvõtteid möödunud suvest ja peetakse plaane eelseisvaks talveks.
• Uue traditsioonina on kujunemas osalemine Külasema küla poolt algatatud sügisesel bussikate laadal Muhu põhjaringil. Teeliste jõuluseiklus bussikates sai Külasema Külaseltsingu algatusel alguse 10.12.2022. Esialgu osalesid toimekad päkapikud vaid Paenase, Külasema, Tamse, Lumiste ja Nõmmküla bussipeatustes. Hiljem on lisandunud ka Kallaste, Raugi ja Lõetsa.
• Muhu valla arengukavast 2019-2030 ja uuest üldplaneeringust lähtudes koostatakse Lõetsa küla arengukava ja valla kriisikava aluseks võttes - Lõetsa küla kriisikava.

Lõetsa külatee korrastamine valla poolt tellitud tehnika kaasabil. Hants Kipperi pilt.	Talgulised Tõnise õues. Hants Kipperi pilt.	Loida, loida, lõke! Hants Kipperi pilt.
Külaseltsi koosolekud toimuvad iga-aastaselt, reeglina suvel ja vabas õhus. Esiplaanil – küla raudvara. Hants Kipperi pilt.	Lõetsa külaselts osalemas bussikate üritusel. Hants Kipperi pilt.	Lõetsa küla taevas on ilus. Teel randa. Martin Mölderi pilt.

 

---

Lõetsa hapurokk (apurok)

Lõetsas puudub külale ainuomane toit või selle valmistaja nime kandev maiuspala. Kui siin varem ka midagi oli, siis on Raugi ja Vahtraste poisid, kes Lõetsa kaudu Lallil kosjas käisid, selle tegemise õpetuse ammugi ilma peale laiali tassinud.

Sestap pakume välja klassikalise hapuroka valmistamise viisi. Kui mõni küla arvab, et me nende nina eest midagi ära oleme napsanud, siis palun väga: mitte ükski rõivatükk siinmail ei ole läbi teinud selliseid muutusi värvitoonide ja tegumoe osas kui muhu siilik ja mitte ükski toidupoolis koostise ja valmistamise osas kui hapurokk – teguviise jagub igale maitsele.

Me isegi ei pretendeeri muhule seal ees, teiste rahvaste ja riikide kommetest eristamiseks pakume tagasihoidlikult vaid lõetsa. Nii tegi hapurokka minu vanaema – Andruse Mare (ristinimega Maria Kipper, 1887-1970, Vahtrastest pärit, neiupõlvenimega Umal) veel 1960-ndatel aastatel. Pärast tema surma ei viitsinud sellega enam keegi jännata.

Abiks olid tal seejuures veeämbrisuurune tuhlikeedupott (u 10 l), puust kolmejalgne kaanega leivateguastja (u 50 l) ja paar Andruse Reiu (ristinimega Andrei Kipper, 1880-1959, üks kolmest Andruse perepojast) tehtud neljakandilist puusõela (30x30x10 cm, pajuvitsalaastudest põhjaga, võrgusilmaga 2x2 mm). Viimaseid pidi kindlasti olema vähemalt kaks, sest kui juba lännimiseks läks, siis polnud kellelgi enam aega nende puhastamisega jännata.

Tol ajal oli hapurokk pigem pidupäevatoit, nagu ahvenakala või omaküpsetatud kollane vormisai, jumal teab, millega kollaseks aetud, igatahes mitte safraniga. Tehti seda ikka vaid soojemal ajal, talvel ei saanud rokk õiget käima sisse. Üleüldse oli see hapurokategu midagi leivateo ja kartulipudru keetmise vahepealset.

Kartulid kooriti enne keema panemist. Oleks võinud ka koorega keeta, aga siis oleks tulnud see potitäis kiiremaks jahtumiseks õue mööda laiali laotada. Siiski pidi tuhlisonk enne leivanõusse panemist piisavalt jahtunud olema, et mitte kahjustada nõu uurdes olevat leivajuuretist.

Potitäis kartuleid pandi tulele ja keedeti pehmeks. Pärast songiti kartulid puust nuiaga pudruks, lisati natuke vett ja mõni kühvlikesetäis rukkipüüli – nisujahu oli tol ajal luksus. Oli selline väike jahukühvel, mahuga umbes 100 ml. Parajalt jahtunud segu pandi leivanõusse hapnema. See pidi ilmtingimata olema leivanõu, mitte näiteks silmapesukauss, et seal lasta kogu laaril raisku minna.

Keegi siin kella ei vaadanud, et 12-18 tundi hapnemist – ühel päeval keedeti, songiti ja pandi nõusse ning järgmisel jätkati. Kuna kartulid olid enne sonkimist eelnevalt kooritud ja korralikult peenestatud, siis ei olnud siin ka koorte, tõuguaukude ja tuhlijuppide sõelale jäämist. Niisiis, järgmisel päeval segati hapnenud segu uuesti läbi, lisati vett ja aeti möks läbi sõela. Õiget aega näitas leivanõu kaane vahelt tulev lõhn, kusjuures minu arvates – mida edasi, seda hullemaks läks.

Parajalt keenud segu tõsteti kaussidesse, jahutati ja söödi külma piimaga. Suhkru jm lisamine oli tookord mõeldamatu. Oligi ainult tükisuhkur, seegi mesilaste jaoks. Aga mee lisamine – see oleks olnud juba pühaduseteotus.

Nii lihtne see asi ongi. Kogu kunst seisnes selles, et hapurokale keetmise käigus tihket kilet peale ei tekiks, et ei tuleks „pärast maha katkuda nagu kuivama pandud lehmanahka rehala väravate pealt". Lõetsa-Nõmme meeste ütlemine see oli, vana Veiu võis see ehk olla.

 

Hants Kipper

Lõetsa küla külavanem