Koguva
17. - 23. veebruar
| 2015 | 2024 | 2025 |  | |
| Elanikke | 38 | 49 | 48 | |
| Noorim elanik | 6 a | |||
| Vanim elanik | 94 a | |||
| Pindala (km²) | 6,5 | |||
| Asustustihedus (in/km²) | 7,5 | |||
| Külavanem | Anneli Tõru | |||
| Külaselts | Koguva Külaselts | |||
| OÜ | FIE | MTÜ | ||
| Registreeritud jur. isikuid | 13 | 3 | 3 | |
| Küla ajalugu | ||||
Rääkides Koguvast
Jaagu Hilja Tüür
Koguva on kuulus küla, temast on kirjutatud lugusid, tehtud laule ja vändatud ka filme. Küla laiemale tuntusele on aluse pannud kirjanik Juhan Smuuli looming. Tema sünnikodust aga kujunes välja Muhu Muuseum. Kogu küla on eravaldustena muinsuskaitse all.
Meie küla rikkus ei ole laius ja pikkus ega elanike arv. Väikse sumbküla kahekümne kahest talust elatakse aastaringselt vähem kui pooltes.
Küla huvitav ajalugu, ainulaadne arhitektuur ning eriline miljöö räägivad iseenda eest. See meelitab jätkuvalt kohale turiste ka maailma kaugeimaist paigust. Vanast kalurikülast on saanud turismiküla.
Esimesed kirjalikud teated Koguva küla kohta pärinevad aastast 1532. Sel ajal ei teatud veel sedagi, kas päike käib ümber maa või tiirleb maakera ümber päikese. Aga maapealset elu see ei seganud. Olulisem taevaseadustest oli talupoegadele maa ja vabadus.
See tuntud lugu, kuidas Saksa ordumeister Wolter von Plettenberg kinkis oma elupäästjale, pärisorjast talupojale Hanskele vabaduse ja maad, ei ole vaid legend. Vabaduskirja, sadade aastate tagust vasikanahkset ürikut, on Hanske järeltulijatel õnnestunud säilitada tänini. Tänu vabadele talupoegadele arenes Koguva sumbküla ka teistest saare küladest märksa jõukamalt välja. Ehitati toekaid talusid, hariti maad ja merepüük pidi korvama selle, mis kivised põllud võlgu jäid.
Erilise värvingu andis külaelule postiveokohustus, mis lasus vabadel talupoegadel 1894.aastani. Sealt on pärit ka uisulaeva lood ja laulud ning idee ehitada selle laeva koopia.
Enamus küla 105 hoonest pärineb aastatest 1880-1920. Kuid kõige vanema, Tõnise aidatudi seinalt võib lugeda aastaarvu 1779. mis on nii väikselt ja tagasihoidlikult palgi sisse lõigatud nagu polekski sel mingit tähtsust. Need vanimad aidad on kas heaks näiteks suurepärasest ehituskunstist või on ehk loodus siinjuures ära unustanud oma kohustuse muuta kõik mullaks. Niisiis on Koguvas veel paljugi sellist, millele ajahammas ei ole seni peale hakanud.
Kahjuks ei käi see inimeste kohta. Suurte peredena koos elanud vanu traditsioone kandev põlvkond on peaaegu lahkunud. Järeltulevad põlved ja uusasukad on mööda ilma laiali, elades mitmel pool nii kodu kui välismaal. Seetõttu jääb eriti talvisel ajal inimeste jälgi külapeal aina harvemaks. Head naabrid on kullahinnas, kuid püsielanikke napib. Hooneid on kordi rohkem kui elavaid hingi külas.
Vanad majad, põlispuud ja kiviaiad, need kuuluvad kokku ja annavad külale maalilise ilme. Mida rohkem oli talus mehi, seda kõrgemad kiviaiad.Aga samblapolster kividel pole vaid silmailuks, see näitab ka looduse puhtust.
20. saj. algul oli külas 8 tegutsevat tuuleveskit, nüüd on saanud neist vaid saare sümbol. Enamikul taludest olid ka oma sepikojad. Seppade poolest olevat Koguva olnud Eesti küladest kõige rikkam. See näitab, et talus saadi kõigi töödega ise hakkama.
Nii nagu antiikmaailmas, on ka talupojakultuuril pakkuda terviklikkust, täielikku kohalolemist. Siin ei pea otsima ega leidma teed looduse juurde. Ehedas keskkonnas elades on lihtne tunda ennast looduse loomuliku osana, jääb ära mõttetu kurtmine sombuse ilma või lumepuuduse üle. Kõik, mis antakse, saab koos saba ja sarvedega ära kasutatud.
Suur prantsuse kultuurikriitik ja loodusfilosoof Rousseau on omal ajal manitsenud talupoegi külade säilimise nimel maale jääma, samas ise linnaelu nautides. Maaelu ei ole aga igaühele kontimööda. Nii oli see 18. sajandil kui ka tänapäeval.
Hõreda elanikkonnaga riikliku kaitse all olevat Koguva küla aitab muinsuskaitse püsti hoida ja moodsa elu väljakutsetes orienteeruda. Et säiliks ajalugu – kõik ehe, vana ja hall. See on ka parimaks fooniks ja kontrastiks meie rahvariiete kirgastele mustritele.
Just seda halluse ja kirkuse kooslust käiakse siin vaatamas ka maailma kaugeimatest paikadest.
Au on elada nii väärtuslikus ja erilises külas!
Sääl, kus käod meil pikka iga kukkuvad
sääl, kus vanad talud vaikselt tukkuvad
sääl on suured saared,
kõrged vahtrapuud,
eakad eided-taadid,
ukse vahel luud.
Sääl on räästa varjus kena pelgupaik,
meelest ei läe iial kuivand silgu maik.
Rannamäe peal seisab mõtlik Juhan Smuul
talle seltsiliseks jäänud ainult tuul
silme ees tal laiub
meri hülgehall,
Suurna järsak kalju,
kadakate vall.
Silme ees tal laiub meri hülgehall,
Sõgedate küla on tema jalge all.
Võeras, kui sina kõnnid üksi Koguvas
ära arva, et sest külast sotti saad
aina kiviaiad
vanad paadid pääl,
käänulised rajad,
ära sina eksid sääl.
Sammaldunud värav, risti-rästi teed,
varjulised õued, eksitavad need.
Mine astu parem sisse Toomale
säält saad asjast õige pildi omale
küla ajalugu
giid sul jutustab,
läinud aastasadu
sinule tutvustab.
Möödund iidseid aegu siin võid kohata,
läinud aastasadu taga saad õhata.
Rahvariideid kui ka näha tahad sa,
siis pead Välja talu poole minema
siilikute sära,
vaibal roosiread,
muhu noorikutel
kõrged tanud peas.
Salalikud kirstud, kirjud kindaväed,
need ju kõik on teinud muhulaste käed.
Kui sul südame on murdnud Koguva
küll siis siia tagasi kord tuled sa
mis meid siin nii võlub,
ei me seda tea,
üks on aga kindel,
et seda hoidma peab.
Mis meid siin nii võlub, kes see seda
see on aga kindel, et seda....