Kapi
3. - 9. veebruar

	2015	2024	2025
Elanikke	24	27	26
Noorim elanik	2 a
Vanim elanik	81a
Pindala (km²)	1,18
Asustustihedus (in/km²)	23
Külavanem
	OÜ	FIE	MTÜ
Registreeritud jur. isikuid	4	0	0
Küla ajalugu

 

 

Kapi küla on nime saanud seal asunud mõisast ja see omakorda Kappenite perekonnalt, kes olid mõisaomanikud kuni 1610. aastani.

Mõisa ajalugu võib ulatuda aastasse 1453 kui  Möllerite perekond sai lääniks Tupenurme küla. Mõis oli nende käes kuni  27. jaanuarini 1507, mil omanik Jorgen Moller selle  Hans Treydenile müüs. Millal see Treydenite käest Kappenitele läks, pole teada, kuid 1610. aastal on Franz Kappen selle Taani riigile müünud. Vahetult enne Rootsi võimu alla minekut sai selle omanikuks Jacob Harjen. 1689. aastal mõis riigistati uuesti, nüüd juba Rootsi riigi poolt ja mõisa maadele rajati küla. 17. sajandi lõpu kaardil on Kapi külas neli talu. 18. sajandil rajati  nendele maadele taas mõis, millel algul oli ainult kaks talu. 19. sajandil hakkasid Kapi mõisale kuuluma Tupenurme talud. 1842. aastal ühendati Kapi mõisaga Rinsi mõis, kuid juba 30 aasta pärast jagati mõisamaad talupoegadele. Kapil oli 19. sajandi lõpus 13 nn latsimeest. Talude suurus oli algul  6-9 ha. Eesti Vabariigi ajal saadi pisut maad juurde. Teistest tunduvalt  suurem oli Kosla talu.

Mõisahoone jäi esialgu kogukonnakohtu ja koolihooneks kuni selle ostis (ilmselt 1911. aastal) Vanaga Madis Peeker, kes ise seal koolmeistri ametit oli pidanud aga kool sel aastal enam Kapi mõisahoones ei olnud. Sel ajal oli sealkandis kaks kooli:  luterlik kool Levalõpme Vallil, kust see paari aasta pärast 1913. juba Liivale uude majja viidi. Teine Kapi kool, mida Levalõpma kooliks nimetati, oli Mulgil. See oli õigeusu kool, mis kirjade järgi oli 1900. aastal asutatud ja mis tegutses ka Eesti Vabariigi ajal kuni see sõja ajal Tupenurme Panga Jürile viidi. Millalgi on Mulgil ka pood olnud. Tuulikuid oli külas ainult Rehel.

 

Kapi küla lugu Heli Maisalu (H.M.) vanaisa ja vanaema juttude järgi

Kapi küla tekkis 19. sajandi teises pooles Kapi mõisa maadele. Vene õigeusku minejatele eraldati krundid (platsid). Põllumaad ja metsa oli 1,5 ha, heinamaad Põris 0,6 ha (see oli ühine, igal aastal erinev roolõikamise koht, sest oli peenikest (head) ja jämedat (kehvemat) roogu. Karjamaa oli ühine, piirnes Levalõpme küla karjamaaga. Kui 90-ndatel eraldi mõõdeti, oli iga majapidamise osa u 2,5–3 ha. Kuna osa põllumaad oli liivamullaga ja osa savine, anti savise põllumaaga majapidamistele heinamaa Saaremaal Põris, liivamullaga heinamaad soos. Kokku oli maad 8 ha.

Rehe peremees oskas maamõõtjale pistist anda ja sai lisaks heale põllumaale heinamaa Põrist. Riida sai seetõttu oma heinamaa soost. See ülekohus oli vanaisal elu lõpuni meeles. Teine külarahvast ärritav tegu oli see, et Rehe vana ladus kiviaia 5 m karjamaa alale sisse ja keldri selle maa peale. Ettevõtlik mees oli, Kapi küla rikkaim. Seal oli ka veski. Oma tütart Raissat koolitas gümnaasiumis EW ajal.

Kapi külal puudub külavanem.

Osa Kapi maju asuvad metsas, osa põldude ääres. Vastavalt hüüti „metsatagused" ja „põldte tagused". Küla piiriks maantee poolt oli kiviaed, mis algas Nurgakaasikukrundi nukast ja lõppes Kupitse maa nurgaga. Kõrval asusid Tupenurme maad. Lauri, Vanaga (Jaani), Niidi, Saare. Saare Riina põld oli vastu Kupitse mäge.

Külarahvast naerutas Saare Riina kahemõtteline kommentaar: „Oh sa mu meie, ma niitsi oma alumise otsa ää" (maalapp oli kasutusel heinamaana ja hein oli kolhoosiajal defitsiit).

Riida tee läheb läbi Niidi maa. Kuna Niidi peremees nõudis, et tee läheks mööda Mulgi-Männiku teed, keeraks nurgaga piki Mulgi kiviaeda ja jälle nurgaga Mulgi ja Riida kruntide vahele, polnud Riida peremees sellega nõus. Heinakoormaga oleks võinud kergesti ümber minna. Kättemaksuks tehti tee, et rohkem maad sinna alla jääks.

Mind hämmastab väga, et „targa" maakorralduse tulemusena on Tupenurme maadel asuvad Mäe ja Maripu (Poe) Lepiku külas. Amet ei anna kahjuks alati mõistust.

Kapi külas oli 15 majapidamist (kohta, ütles vanaisa):

• Nurgakaasiku e Kaasikunurga (perenimi Peegel)
• Aaviku (Auväärt)
• Külakaasiku (külas hüüti Sihi – Allikäär)
• Riida (Soop)
• Mulgi (Palu)
• Männiku (Kivimägi)
• Kupitse (oli väike soldatikoht)
• Liivaaugu
• Mõisa (Valberg), endine Kapi mõis
• Küüni
• Rehe (Rehepapp)
• Rauna (Kann)
• Nõmme (Tuul)
• Kosla (Pere)
• Põllu (Laaneväli), asus Tupenurme küla maadel, seal elas küla sepp

Praegu on lisandunud veel:

• Tamme (Kosla maadel, Eldemeel)
• Männinuka (Pihla krundil, Vahter). Pihlast järel vaid paekivist müürid, Männikust ilusad õuehooned ja elumaja müürid, Liivaaugust ja Küünist keldrid, Mõisast võssa kasvanud suvila. Rehe ja Nõmme on kasutusel suvilatena.

Külla on sisse kirjutatud 26 inimest, neist igapäevaselt külas 19.

Kui 1940. a suvel punased võimu haarasid, oli ka Kapi külas kaks uue ideoloogiaga kaas minejat: Põllu Mihkel ja Liivaaugu Madis. Enne saksa vägede tulekut saatsid need mehed oma pered Venemaale. Ka Lepikult Korista-Matsi peremees saatis oma pere Muhust ära. Inimesed sattusid Venemaale kolhoosi, kus tegid tööd ja nägid nälga.

Metsavendadest

Sõja ajal varjas Saksa sõjaväe kutse eest end kodus Männiku Teemi (Arteemi Kivimägi). Majas oli tilluke tuba. Kätte teda ei saadud.

Peale sõda varjasid end Tupenurme Vanaga-Jaani Mihkel (Maripuu) ja Vassel (Vassili Maripuu). Mihkel oli Saksa okupatsiooni ajal kahe küla külavanem, Vassili oli paremal elujärjel, kui ülejäänud küla. Ka H. M. vanaema oli neid kaks korda kohkumusega turbaküünis ja pööningul heintes näinud. Põhiliselt varjas neid Rehe peretütar Raissa (Rehe Iisa).

H.M. vanaema Aliide-Marie (Riida Liidi) oli Rehe Iisaga sõbranna ja kirjavahetuses. Küüditamises kahtlustatavad olid mures ja paar korda olid kirjad ka lahti võetud. Raissa peale Siberit kohe koju ei saanudki, elas mingi aeg Audrus. Arvati, et Rehelt seepärast põgenikud kinni võetigi, et sealt oli midagi saada. Teised pered olid vaesemad.

Kolhoosiaeg

Kapi ja Tupenurme külade kolhoosi nimi oli „Õitsev nurm". H. M. vanavanemad sinna ei läinud. Vanaisa ei sallinud kommunisti valitsust, poliitikast hoidis eemale. Oskas ehitustööd ja pottsepatööd. Kolhoosi liikmeks ei astunud, töötas mingi aeg Seaninal kalatööstuses.

Kolhoosiliikmeks astus H.M. vanaema, aga mitte oma külasse. Tema pidas meeles ämma hoiatust, et hoidku külarahvast eemale, siin keerutatakse palju tühje jutte. Pigem käigu isakodus. Ja nii astuski vanaema Levalõpme-Lepiku küladest moodustatud kolhoosi Muhu Süda. Kõik noorepõlve tuttavad ja kodukandi maad. Vanaisale oli kibe pill, et majas peremeheks määrati kolhoosiliige.

Kuna vanaema oli teises kolhoosis, siis võttis pool aiamaad Kapilt ja teise poole Levalõpme Aadult isakodust. Sealt sai niita terve hobusekoorma heina. Kättemaksuks kohaliku kolhoosi poolt mõõdeti ka tee aiamaa sisse, Mulgil ja Männikul mitte. See aga pöördus tegijate kahjuks, sest Riida teed ei saanud masinatega põldudele pääsemiseks lõhkuda, naabrite teed sai. Seal olid vahest koledad roopad, savimaa ju.

Karjamaa oli 2 km kaugusel Lepiku küla Korista maadel, sest teise kolhoosi liige ju. Ja kui oli Seanina kalatööstusele palgimaterjali vaja, võeti see Riida metsast.

Inimesed ei tahtnud kolhoosi minna, aga nii suured maksud pandi peale, et teine valik oli nälga suremine.

Vanaema meenutas, et kolhoosikord õpetas ka varastama. Normipäeava eest saadi ju k…ikopikaid.

Karjamaa kõrval oli kolhoosi lutsherne põld. Sealt õsus vanaema salaja sirbiga ädalat lehmale ette. Pigem ädal mädanegu, kui kolhoosniku lehm seda süüa tohib. Aga lehma piimarahast ju elatigi. Heinategu oli igavene probleem. H. M mäletab, kuidas käis vanaisaga koos soos. Ta niitis kraaviääri, mis niidumasinast puutumata olid jäänud. Õhtuti peale kolhoositööd käidi kampaniitus (ühiselt heina niitmas). Kõik pangapealsed, kus üks punane kõrs teist taga hüüdis, niideti üle. Heina jagati sületäite kaupa ja viirgude (aunade) kaupa loosiga. Hiljem juba loositi välja kindlad heinamaa tükid, siis kolhoos enam väikseid lappe ei vajanud.

Tupenurme Mihklijaagul elas vanapoisist kommunist Mihklijaagu Vassel, seljataga hüüti Tahmpea. Muhulastel oli vanasti kombeks ikka inimestele hüüdnimesid panna, tänapäeval on sildistamine suur patt. See Vassel oli kolhoosi rahvakontroll ja kolas õhtuti hämaras ringi külade ümber ja soos. Soos hea mulla peal kasvatati kolhoosile kapsaid, kaalikaid, porgandeid. Eks oli neid pimedas hiilijaid seal peale Tahmpea teisigi…

Kolhoosniku perele oli ette nähtud aastas 4 m³ küttepuid. Võimalusel võeti ikka kaski, haaval pole ju kütteväärtust. Irvhambad märkasid, et ka puuderuumi sai suuremaks teha. Lihtsalt tahuti meetripikkused puud siledamaks. Riida Madise puusülla sisse ei saanud lind pesa teha, aga Lepiku Kalju Mihkli puusüllale ei mahtunud vesi ka vahele. No ja kaikaid (sääre- ja käsivarrejämedusi) ei pandud ruumi, oksad olid eraldi. Ja peened oksad raiuti haokubudeks. Olen minagi seda tööd teinud, viimased mädanesid kiviaia peal mullaks.

H. M. mäletab oma algkooli ajast, et suvel tuli kolhoosile tööpäevi teha. Käis vanaemaga koos, üks kord Liival kapsaid istutamas ja teine kord Levalõpmel taimi rohimas. Pikad palavad päevad olid. Õpetaja pani kirja kaks päeva. Olin kuulnud, et lapse tööpäev on 4 tundi ja ütles seda ka õpetajale. No ei pandud 4 kirja. Tulemuseks oli edaspidine vastikus mullas tuhnimise vastu.

Põhikooli ajal saadeti sügiseti kartulipõllule. Kooliskäimise jopede, dresside, saabastega, paljakäsi. Kes siis uusi kindaid mullaseks tegi. Ükskord oldi Tupenurme panga all soos. Kahe klassiõe emad andsid oma töökindad lastele, teised külmetasid käsi. Lastekaitse oli aastakümnete kaugusel.

Tuntumad inimesed

Kapi küla Kupitselt on pärit nõukaaegne akadeemik Joosep Saat. Tuntud Juhan Smuuli „Muhu monoloogidest". Tema tütar Mari Saat oli kirjanik.

Mulgil oli külakool, kus oli õpetajaks Aleksander Palu, Mulgi Sass. Ta oli haritud mees. Tavaolukorras käitus nagu tavaline külamees, õllesena oli eriliselt viisakas. Tol ajal tehti jõuludeks ja jaanipäevaks õlut. H.M. vanaisa oli tuntud kange õlle meister, tegi õlut ka kolhoosi talguteks ja brigaadipidudeks. Kui õlut oli valmis, leidis naabri-Sass ikka aiamulgu üles. Muidu rääkis Riida Madisega, aga siis oli Matvei. Ja oma esimese käesuudluse sai H.M. ka jõulupühade ajal Mulgi Sassilt.

Riidal oli käibel väljend „peenike on puudu". Selle ajalugu on alljärgnev:

Koolis oli koristajaks-ahjude kütjaks Küünil elav Iki, arvatavasti meesisik. Pühadejärgne aeg, aga lapsed olid koolis. Küllap need kooliisad olid mõlemad veidi õllesed. Õpetaja Sass jättis tädi Ilse peale tunde, sest matemaatika ülesande lahendus ei rahuldanud. „Kõik on õige, aga see peenike on puudu!" ja istuski tüdruk peale teisi koolitoas.

Olulised kohad

1. Kapi külast läbi viiv tee ületab kahte panka. Liiva pool Kupitse värava taga on Kupitse pank. Seal tehti vanasti jaanituld. Viimane jaanituleplats oli Kanepiaia Veiko (Kangur) sauna kohal.

Vana tee viis panga ja Kupitse kiviaia vahelt läbi, talvel olid hanged nabani. Uus tee tehti panga pealt otse 70-ndatel aastatel.

2. Tupenurme ja Kapi vahel on Leitlika (Leitallika) pank.
3. Põllu pere lähedal asub Eltski (Eltsu) kivi.

Muhus on teine Eltski kivi veel, mis asub Levalõpme küla Vesima maadel. Eltski kivi kohta räägiti:

Peale Põhjasõda, kui katk ja sõjavägi olid käinud üle Muhumaa, oli saar inimestest üsna tühjaks jäänud. Üks mees oli roninud Liiva kiriku torni, et vaadata, on kuskil elumärki. Ja oli näinud, et suure kivi otsas olnud keegi. Mees läinud kiiresti kivi juurde ja leidnud naise, kelle nimi olnud Elts. Nad heitnud paari ja nendest tulnud uus muhulaste suguselts. Ja kivi sai Eltsu järgi nime.

Saar oli ju puudest lage, männid saare keskel istutati 1956. aastal. Sel ajal olevat Liiva kiriku kellahelin kostnud laupäeva õhtul ja pühapäeval kenasti Kapile. Tänapäeval kostab lõunatuulega või tuulevaikusega automürin Liivalt.

Tondilood

• Peale II maailmasõda elas Liivaaugul üksinda vanaperenaine Liivaaugu nänn (Riia (Maria)), kes oli H.M. vanaisa tädi. Vanaisa ja vanaema käisid teda vaatamas ja abistamas. Kord läinud vanaisa Tallinna õunu müüma. Nänn olnud tõbine ja vanaema temal seltsiks. Õhtune aeg, pime juba. Naised ootasid vanaisa reisilt tagasi. Äkki kuulnud nad, et õueuks võeti lahti ja pandi kinni. Toauks võeti lahti, aga ei liikunud. Nänn öelnud: „Kas Madis tuli?". Ukse juurest üle toa oli libisenud nagu suur hall suurrätik. Vanaema oli oma silmaga seda näinud, nänn voodist mitte. Vanaema öelnud, et Madist pole, mispeale nänn arvanud, et „ju see mo surm olli". Mõne päeva pärast surigi.
• H. M. vanaema oli lapsepõlves oma vanaema Ingliga ikka surnuaias käinud. Ükskord jäänud videviku peale ja näinud tulihända. See olnud nagu särav tulest kera, mis jõnksutades liikunud.
• Riida lehm käis Lepiku küla Korista perede juures karjamaal. Ükskord lehma otsides oli vanaema sattunud Korista panga kitsekambri (koopa) juurde ja näinud seal ussikuningat. Uss olnud keras, tõstnud pea püsti ja kroon hiilanud peas. Vanaema pööranud ringi ja pistnud jooksma. Läbi jooksu oli kuulnud, kuidas hirmust püsti tõusnud juuksed peas kabisesid.
• See oli paarkümmend aastat tagasi. Istusime nännega toas, minu nägu akende poole. Äkki mingi vari libises maja eest läbi ja tuulekoja uks liikus. Siis võeti eeskambri uks lahti ja pandi kinni. Ootasime, et tulija koputaks, aga ei midagi. Tegin köögiukse lahti, et näha, kes on ja miks tuppa ei tule. Eeskambri uks oli kinni ja õueuks ka. Vaatasime kohkunud nägudega teineteise otsa. Nänn ütles: „Ju see vaim oli".
• Eespool oli juttu Mulgi Sassist (Aleksander Palust), kes oli koolmeister. Riidal oli õlut ja kooli toorus (teenija) Iki oli käinud õlut proovimas. Raske töö väsitas ära ja koolitoa ahjud jäid kütmata, õpetaja muidugi pahandas. Ja peale seda äkki ilmusid Riida tuppa kummalised valged ussikesed nagu riisiterad, roomasid õuepoolt toanurgast põiki üle toa kolde ette ja seal kadusid ära. Tapa, mis sa tapad, ikka roomab edasi nagu pael. Nänn oli arvanud, et keegi paha kuntsis. Olid püüdnud ussikesi tikutoosi sisse ja visanud pliida alla. Nänn oli taadile öelnud, et kuntsija tuleb nüüd midagi küsima, aga ära anna, muidu ei saa ussidest lahti. Et kuntsijal pidi kange valu olema, kui ussid põlevad. Läinud õue mingi töö kallale ja äkki tulnud naabrimees jalgratta pumpa küsima. Ja taat kohe lahkelt andnud. Nänn küsinud:"Mis sa nüüd tegid?" Vanaisa ei taibanudki, et miskit on valesti. Nänn tuletanud meelde, et me ei pidanud midagi laenama. Vanaisa öelnud, et see olnud nagu meelest võetud. Pandud uus ports usse karbiga tulle ja enam midagi kodust välja ei antud. Ussivool kadunud ära. Nänn natuke kuntsi teadis küll, seda usside lugu rääkis mitu korda.

Saialeib e kodune sai

Kodust saia kutsuti ikka saialeivaks, seda küpsetati tavaliselt pühadeks. Nänn tegi taigna piimast, jahust, pärmist ja soolast, suhkrut pani vähe. Männiku Liina lisas purustatud loorberilehte, aga mulle see ei maitsenud. Ise olen taignategemisel suhkruga helde ja lisan kardemoni, mis ka kõigile ei maitse. Pühade saiale lisan rohkem suhkrut ja rosinaid. Kui rosinatega olla liiga helde, jääb sai nätske. Koguseid ei oska kirja panna, saiategu käib tundega. Mulle meeldib õhuaukudega saialeib, seepärast teist korda tainast ei klopi. Pirukatainas on tugevam, seda ma teha ei oska. Pealt määrin saia lahti klopitud munaga. Taignasse muna ei pane, sai läheb ruttu kõvaks. Õli ja võid ka mitte, siis kerkib kauem.

Nänn õpetas mind ka jahumakke (vorste) tegema, mis on siiani meie pere jõulutoit. Samuti lõikesuppi (kaalika) keetma ja õlut tegema.