Tupenurme
10. - 16. november

	2015	2024	2025
Elanikke	27	19	20
Noorim elanik	29 a
Vanim elanik	91 a
Pindala (km²)	4,89
Asustustihedus (in/km²)	3,9
Külavanem	Marju Rannala-Soop
	OÜ	FIE	MTÜ
Registreeritud jur. isikuid	1	1	0
Küla ajalugu

 

Tupenurme on üks vanimaid asukohti Muhu saarel – selle juured võivad ulatuda isegi kiviaega. Esmakordselt mainitakse küla nime Tuppenorm juba 1529. aastal, kuid arheoloogilised leiud viitavad sellele, et siin on elatud ammu enne seda. Orduajal kuulus Tupenurme Kapi mõisa alla ning hiljem, 1610. aastal, müüs Franz Kappen mõisa Taani riigile. 17. sajandil oli Tupenurmes juba kümme talu ning Rootsi aja lõpus, 1698. aasta kaardil, on neid kujutatud koguni kaksteist. Aastasadade jooksul on küla kuulunud kord Kapi, kord Tamse mõisa alla, kuid oma olemuselt on Tupenurme alati olnud visalt elujõuline paik.

Mitmed põlised talukohad on küll ajaga kadunud või muutunud varemeteks – näiteks Neo-Kopli ja Niidi –, ent paljud majapidamised on uue elu sisse saanud. Tänapäeval on küla 24 talukohast alles 18, neist kaheksas elavad veel põlised elanikud, kümnes käiakse rohkem suvitamas. Viimastel aastatel on küla jälle elavnema hakanud: renoveeritakse vanu hooneid ja kerkivad uued suvekodud, mis toovad uut hingamist.

Tupenurme üks looduslikke uhkusi on ligi kahe kilomeetri pikkune ja kuni kolme meetri kõrgune Tupenurme pank, mis kuulub Eesti ürglooduse andmebaasi ning on kaitse all. Pank on järsk ja sirge, katkeb korraks, et jätkuda juba Lepiku küla pool. Panga ümbrus moodustab ligikaudu 11-hektarilise kaitseala.

Kohalikud mäletavad, et koopaid panga all kasutati sõjaajal laskemoonalaona. Lapsepõlvemälestustes meenutatakse, kuidas panga peal käidi talvel suusatamas ja kelgutamas. Mihkli-Jaagu Vassel, kes tahtis edendada sotsialistlikku põllumajandust, olevat plaaninud seal lõunavabariikide eeskujul hakata isegi viinamarju kasvatama.

Küla sümboolne süda on Tupenurme külakaev, mis asub panga all. Kaev on huvitav selle poolest, et selle veetase on kõrgemal kui on looduslik veetase. Kaevu kasutati varem peamiselt loomade jootmiseks, aga selle vesi on puhas ja joogikõlbulik praegugi, sest külarahvas on kaevu hooldanud ja korras hoidnud.

Üle pankade kulgeb Liiva–Nõmmküla maantee. Varasematel aegadel läks see tee keeruga pankade alt, sealt, kust läheb ka tee Kallastele. Nii Nõmmküla kui Kallaste lapsed käisid omal ajal mitme kilomeetri kauguselt Tupenurmes koolis. Koolis oli neli klassi ja kõik õpilased esimesest neljanda klassini istusid ühes klassiruumis. Õppetöö käis nii, et õpetaja jagas igale klassile vastava tunni ja õppeaine ülesanded kätte või kutsus õpilased kordamööda klassi ette vastama. Elekter pandi külasse alles 1965. aastal, sinnamaani õpiti ka koolis petrooleumilambi valgel. Enne koolipäeva algust pani kooliteenija, Männiku Liina ahjud küdema ja ahjutule valgel oli lastel tore poonitud põrandal oma kasukate peal liugu lasta. Täna tundub selline koolis käimine päris eksootiline, peaaegu nagu Tootsi-aegses koolis, aga vajalikud teadmised said siit kõik kätte. Tupenurme algkool tegutses 1967. aastani. Viimasel õppeaastal oli koolis veel ainult 9 õpilast, pärast jätkus nende koolitee Piiril.

Koolimaja oli tähtis koht ka sellepärast, et 60ndatel käis seal kord nädalas kinoauto filme näitamas. Pärast filmi näitamist oli lastel huvitav koolimaja tagant filmilindi tükke otsida. See oli suur asi, kui said endale Tarzani pildiga filmilindi jupi.

Küla on olnud alati tuntud oma laulurahva poolest. Igal mehel oli jõuluajal oma laul – käidi perest peresse, lauldi ja rõõmustati. Mõni viisijupp on veel praegugi meeles: "Käi perse uhke ratsanik…" "Küll on kena kelguga…" "Õnnelik süda kesk noorusepäevil…" Laul ja sõna on siin alati hinganud kõrvuti huumoriga. Üks kohalike seas tuntumaid laule algab sõnadega „Tupenurme tee oli tahe, kardetav oli külavahe …" Kui mehed pühade ajal hoogu läksid, kippusid nad seda laulma, aga naised hakkasid kohe keelama, eriti kui lapsed kuuldekaugusel olid, sest laulusõnad lähevad väga krõbedaks. Laulu sisse on pandud omaaegsed Tupenurme tüdrikud, keda kirjeldatakse ropu suu ja kiimaste joodikutena. Laul on tehtud naljana ja vist ka kättemaksuks, aga jäänud püsima külavahelauluna üle aastakümnete.

Tuntumatest inimestest on Tupenurmest pärit luuletaja Irma Järvesalu ja Juhan Peegel. Tupenurmes on ka Villu Kanguri juured, siit oli pärit tema vanavanaema, Saare Riina.

Tupenurmes on elanud hulgaliselt värvikaid kujusid. Rahvasuus on säilinud lood Saare Riinast ja Pärdi Leenast, kes olid tuntud oma suuvärgi ja särtsaka olemise poolest. Naised pidasid Saarel tihtipeale „praazdnikuid", kuhu kutsuti ka teisi sõbrannasid ja kus lauldi teinekord hommikuni.

Tol ajal käidi tihedalt teiste peredega läbi. Saare Riina käis oma toimetuste vahepeal mitu korda päevas Uuelu Ingli juures juttu ajamas ja uudiseid rääkimas. Iga kord algas ta jutt sõnadega „Oh sa meie …"

Ja kohalikud inimesed mäletavad Mihkli-Jaagu Sergeid, kes ligi 90-aastasena sõitis mitu korda jalgrattaga Muhust Kuressaarde sauna. Vaatamata oma vanusele tegi ta ka vanas eas veel päev läbi heinatööd — selline oli Tupenurme mees!

Tänapäeval on küla süda Saadu aias, kus asub külaplats ja suur külakiik. Siin korraldatakse jaanitulesid ja muid koosviibimisi, kuhu kogunevad nii Tupenurme kui ka naaberküla rahvas – sest koos on ikka parem. Hiljuti lasi maa peremees korrastada kiviaiad ja võttis maha võsa – nüüd on ruumi nii mängudeks kui peoks.

Küla iga-aastaseks traditsiooniks on ühine jaaniõhtu, kus laul, ühised tegevused ja lõkketuli toovad inimesed kokku.

Sügisel pidasime maha vahva lõikuspeo, kuhu iga pere tõi kaasa oma aia „nunnud" – porgandid, kartulid ja muud looduse kingitused, mis oma kuju või näo poolest rõõmu teevad. Tupenurme inimesed usuvad, et just ühised teod ja rõõm jagamisest hoiavad küla elus.

Paari aasta pärast tähistab Tupenurme oma esmamainimise 500. juubelit. See saab olema suur pidu, mis toob kokku nii praegused kui ka endised elanikud – pidu, mis ühendab põlvkondi ja austab möödunud sajandite töökust ja laulumeelt.

Tupenurme naised kogunevad õhtuseks lehmade koju toomiseks. 1960-ndate lõpus.	Esimene külakiik Panga ja Andruse vahel 1946. a.
Tupenurme külaplats Saadu aias	Lõikuspidu 2025
Külarahvas viktoriini mängimas

Tupenurme küla retsept:

TUHLISONK

Tuhlid kooriti ja lõigati pisemateks tükkideks, siis keema, pireke suola ka juure. Kui tuhlid ollid pehmeks kien, siis tambiti pudrunuiaga pieneks ja kallati parasjägu piima peale, et kena pehme jäeks. Songi sisse pandi ka võid või piristati soolaliha ja sibulat, nõnna kuidas kuskil peres kombeks olli. Suola pandi maigu järele. Eriti ea olli sonk soendatult, kui see panni peal alt natuke pruuniks võttis. Songi juure juodi rõõska või haput piima, nüüdsel a´al võib kõrvaseks võtta luasi keefirit.