Rootsivere
29. september - 5. oktoober

	2015	2024	2025
Elanikke	40	45	42
Noorim elanik	1 a
Vanim elanik	89 a
Pindala (km²)	5,79
Asustustihedus (in/km²)	7,8
Külavanem	Sirje Tarvis
	OÜ	FIE	MTÜ
Registreeritud jur. isikuid	6	2	2
Küla ajalugu

 

Rootsivere küla on üks väga kena koht, nagu ka kõik teised Muhumaa külad. Majapidamisi on siin praegu 23, millest 13. elatakse aastaringselt. Kui vana küla täpselt on, kes seda teab, aga erinevate kirjalike allikate põhjal võib küla vanuseks hinnata umbkaudu 800 aastat. Kirjapildis on teda kutsutud saksa keeles Rotzeuer, rootsi keeles Rotzifer või Rotzever.  Siinse maanuka külad – Igaküla, Koguva ja Rootsivere olnud kunagi ammustel aegadel eraldi saar, mida Sant-Jaagu saareks kutsutud. Teise muistendi järgi olevat Vanapagan oma laevaga maasse sügava vao kündnud, mida Suurelaeva sooneks kutsutakse, ikka selleks, et need kolm küla muust Muhust eraldada. See joon ja Suurelaeva auk on praegugi kaartidel näha. Mis pahandusega külad hakkama said, et Vanatühja nõnda välja vihastasid, pole teada.

Rootsivere nime saamislugu on rahvasuus muidugi seotud rootslaste vere valamisega. Küla nime teeb eriliseks asjaolu, et see on ainus vere-lõpuline küla Muhumaal, ka Saaremaal on selliseid vähe ja Hiiumaal üldse mitte.

Kenasid nimesid on antud ka mereäärsetele karedele - Vahtna kare, Neitsite nina, Põdrakare, Seakare, Mehekare, Luutsenukk, Argikare.

Rootsivere maadele jagub hulganisti kõikvõimalikke rahvapärimuses elavana säilinud allikaid, ohvrikive ja pühapaiku – nimetame siin Mustamardimäge, Vanapagana allikat, Issameiekivi ning küllap on igal talul omad maamärgid, mida põlvest põlve teatakse, näiteks Jaagu talu õues asub Moalja kivi. Muda Made mäletab ka oma lapsepõlvest, kuidas tuli minna "lohuga kivini" või „lõhega kivini", mille välk kunagi pooleks on löönud – kivi on ka praegu alles, aga kahjuks jäi teeparandusele ette ja pool kivist lükati kõrvale. Porsa kivi on praegugi karjamaal. Suurvare kalmekoht oli aga küla esmane asupaik. Merevee alanemisel sai küla teiseks asukohaks Maltsamägi, kus enne sõda oli 5 majapidamist ja kolmas asukoht on küla praegune paik. Küla teist ja kolmandat asupaika ühendas tänav, mis õigeusu ja Rinsi kiriku ehitamise järel pikenes Rinsini. Ajaloolist külatänavat kasutati aktiivselt 1960. aastateni. Siis istutati karjamaadele metsa, et varajata sõjaväebaasi Kikus ning maaparandustööde käigus veeretati suuri kive külateele, nii et see muutus ositi läbimatuks. Kui see tänav taastada, looks see võimaluse külastada pärimuspaiku ning võimaldaks otseühenduse Rinsi küla ja Mustamardimäega, kuhu taas on uusi elupaiku siginenud.

Rootsiverest läks läbi ajalooline postimaantee, kus 320. aasta jooksul said tööd nii Koguva kui Rootsivere mehed. Siin asus ka Vahtna uisusadam, kust postilaev üle lahe läks. Praegusel ajal saab siin mõnusalt madalas vees sulistada, ja siit korraldatakse juba alates 1995. aastast Eesti avamere ujumisvõistlust Vahtnast Orissaarde.

Kultusfilmis „Siin me oleme" on kasutatud Rootsivere küla loomi ja mõned kaadrid filmitud ka külatänaval. Näiteks see oinas, kellele Lia Laats pähe kukub, oli Muda talu oinas. Külamiljööd on kasutatud veel teisteski filmides.

Rootsivere põlistalud on perede käes korda tehtud ja elavad edasi järgmiste põlvedeni.

Natuke ka inimestest – neid kõiki mäletatakse, ka neid, kelle nimesid suurem üldsus ei tea. Küla teadaolevalt kõige pikaealisem inimene oli  Paula Tarvis, kel 103 eluaasta täitumisest jäi puudu nädal.  (02.09.1016 – 27.08.2019). Rootsiverest on võrsunud mitmeid oma ametis tublisid ja tunnustatud inimesi. Mõned esindatud elukutsed: geoloog, agrokeemik, ajakirjanik, hambaarst, antropoloog, ortopeed, rahvapillimängija, pereõde, kirjanik, kapten (jne).

Rootsivere on elus küla ja kõik külaelanikud on ühte meelt: siin oleks veel parem elada, kui külasse viiks mustkattega tee.

Suurem osa muhulaste toite on juba teiste külade poolt kirja pandud, aga siis kui külakoosolekut peeti selle aasta jaanuaris, siis käidi välja sellised mõtted nagu kuivatatud silk runntuhliga, Mihkli Leiu tehtud sepik ning Põllu Astra piparkoogid ja Runni-Mihkli Nilla kuulus piparkoogitaigen.

Pakume runntuhlid kuivatatud silguga: Runntuhlistele (koorega tuhlid) või ka kooritud tuhlistele pandi peale kuivatatud soolasilku. Kui tuhlid pehmed, olid silgud valmis. Siis silgud pannile, lisada sibul, kuumutada rasvas ja kes lisas rõõska koort, kes piima ning saigi kaste ka peale. Küll mandrirahvas kiitis. Salatiks kurki või tomatit.