Raegma
18. - 24. august
| 2015 | 2024 | 2025 |  | |
| Elanikke | 3 | 8 | 9 | |
| Noorim elanik | 2 a | |||
| Vanim elanik | 73 a | |||
| Pindala (km²) | 4,47 | |||
| Asustustihedus (in/km²) | 1,8 | |||
| Külavanem | ||||
| OÜ | FIE | MTÜ | ||
| Registreeritud jur. isikuid | 2 | 0 | 0 | |
| Küla ajalugu | ||||
Raegma – vaikse vaimuga küla
Mida kirjutada Raegma külast? Ülesanne tundub keerulisem, kui esialgu paistab. Võib ju kirjutada ajaloost, aga selle on kirja pannud suurepäraselt Ülo Rehepapp (vt, http://muhu.rehepapp.com/) ja Ago Rullingo oma monumentaalses teoses „Muhumaa" (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001). Piisab, kui öelda, et Raegma küla on väiksemaks jäänud – kui 1940. aastal oli külas vähemalt kümme talu, siis praegu saab rääkida viiest-kuuest. Viimane number on seetõttu lahtine, et osades majades elatakse ja osades mitte, kuid koht on alles. Üldse on Raegma suures osas suvemuhulaste küla, nii et elu külas puhkeb õide varakevadel ja hääbub septembri-oktoobriga. Osaliselt on põhjus ka selles, et Raegma on Muhu üks isoleerituimaid külasid, asudes sügaval metsa sees, mis tähendab lume korral keerulisi teeolusid. Ajalooliselt – ja siin ei saa me ikka mööda ajaloost – pole see alati nii olnud, sest metsa tõi Muhusse Nõukogude võim. Enne sõda oli Raegmas näha, kui Pädastes tehti jaanituld.
Raegma küla loole saab läheneda seal elanud/elavate inimeste ja nendega seotud lugude kaudu. Just see muudab ajaloo elavaks ja annab sellele hinge.
 |
| Kunagine Kõrve talu asukoht Foto: Erkki Bahovski |
Nii on Raegmas räägitud lugusid Kõrve rahvast, kes olnud nii laisk, et kütnud maja ilma puuronti tükeldamata – ront aeti aknast ja pliidisuust sisse ning rondi põledes liigutati seda. Või lugu, kuidas kõrvelased laudauksega rotte tapsid. Praegu on Kõrvest vaid mälestus.
Kusta talust aga teatakse rääkida lugu, kuidas Kusta peremees voolinud Esimese maailmasõja järel pulgast, millega suurtükke topiti, endale toreda patseertoki. Ainus häda oli selles, et patseertok oli tule suhtes tundlik ja kui Kusta peremees tukastanud, sattunud toki ots kaminasse, mispeale asunud see terves toas ringi lendama.
Nagu terve Muhu puhul on ka Raegmal mäletada lugusid Teisest maailmasõjast. Ehkki see sõda tõi miljonitele koju tragöödia, on Raegmaga seotud lood enamasti koomilised. Üks paljudest lugudest räägib nn Raegma sõjast. Raegma sõda pidi toimuma 1944. aasta sügisel, siis, kui sakslased olid Muhust juba välja löödud. Sõda algas Sumari peremehe puskari ajamisest, mis ajas omavahel tülli laskurkorpuse eestlased ja venelased. Viimased olid Oina külas ja laenutanud hobuse, kuid keeldunud seda tagasi toomast. Puskar oli ajanud mehed tigedaks ja nii valmistuti lahinguks. Sumari Aime (Aime Bahovski) esimene mälestus üldse oli akna taga lõhkenud granaat. Edasi moodustati Raegmas meestest ahelik ja kiviaiale seati üles kuulipilduja. Lõpuks oli asi ära siiski lahendatud. Tegemist on puhtalt suulise pärimusega, mille vastavust tõele pole dokumentidest kontrollitud.
Ent sõja aja lugusid on veel. Näiteks toodi 1941. aastal Sumarile Kuivastust 18 sõjapõgenikku, kes olid oma kodu kaotanud. Sõja puhul on põgenikud paratamatus, seda nii toona kui ka praegu, Ukraina sõja ajal.
Aastail 1941 – 1944 elasid Raegmas Saksa sõdurid. Ja neist teatakse jutustada igasugu naljakaid asju. Pigem ei nähtud neist vallutajaid, vaid neid haletseti. Nii on räägitud lugu ühest Saksa soldatist, kes terve tee Sumarilt Mardile (u 300 m) peeretanud, sest manustatud toit tekitas gaase.
(V)Aadu Elle (Elle Jurkatam) meenutab kuuldud lugu Saksa soldatitega seoses. „Saksa sõdurid majutati külaperedesse ja need võeti nii omaks, et Jüri Tiina tõi oma sakslasele hernesuppi, kui see meie otsapealsesse lauta mingi pahateo eest kinni pandi. Seinapalgi peal on praegugi veel pliiatsiga kirjutatud saksakeelne tekst, kus kuupäev on selgesti loetav: „30. X 1941"". Otsapealne laut asus siis Aadul, mida praegu küll Vaaduks kutsutakse. Jürit kui talukohta enam olemas ei ole.
Sõda jättis muidugi Raegmasse hulga relvi. Kusta juurtega Mart Veski meenutab, kuidas Kusta poisid olid sõja järel leidnud püstoli ja Kusta vanaisa, Kusta Ivan ehmunud ja püstoli ära võtnud ning pahanduse vältimiseks selle kiviaia sisse ära peitnud. Ehkki poisid püstolit otsisid, jäi see leidmata. „Nii et suure tõenäosusega on see püstol seal aia sees tänase päevani alles. Vanaisa oli ta korralikult ära pakkinud mingi rasva või tavoti sisse ja paberi ümber keeranud. Ja meeles on mul see loomulikult sellepärast, et see oli nii põnev! Ma ei kahtle, et see jutt on tõsi.., isa ise otsis ka seda kogu aeg ja tõstis aia seest lausa kive välja, kus arvas selle olevat ja pärast pani tagasi ka," ütleb Veski.
Kusta kiviaed on alles, kuid paljud kiviaiad lükkas põllumajanduslikel põhjustel ümber Nõukogude võim. Sumari Ants (Anton Kärner) peitis Punaarmeest tulnuna automaadi koos padrunitega kiviaeda, kuid suure tõenäosusega seda kiviaeda enam ei ole.
Kuid Raegma poleks Raegma ilma inimesteta, kes külaelule unustamatu pitseri jätsid. Üks neist oli kindlasti Mardi Heiki (Heiki Paist). Heiki oli ilmselt Muhu ja Saaremaa tugevaim mees ja kui tema seisis köieveo ankruna, siis võis olla enam-vähem kindel, et see köis ei liikunud. Tööl käis Heiki Pöide EPTs mootorrattaga, mida rahvasuus kutsuti „Vanaks EMMiks". Elu lõpupoole ostis Heiki endale Sapaka, seebikarbi, mille parandamiseks ei vajanud ta tungrauda, vaid tõstis auto lihtsalt üles ühele küljele.
Siis oli Sumari Erkki (Erkki Kärner), kes oli üle Muhu ja Saaremaa tuntud pillimees, mängides akordionit. Erkki oli muuseas ka kirjanik Lembit Uustulndi akordioniõpetaja.
(V)Aadu Meini (Meinhard Siig) oli küla peal tuntud kui lorilugude vestja ja koduõlle ajaja. Tema lood oma meremeheelust olid väärt kuulamist. Meini oli ka äärmiselt laia silmaringiga, jälgides rahvusvahelist elu ja olles kursis maailma sündmustega.
Raegma juurtega on ka füüsik ja publitsist Tiit Kärner, kelle artiklid ilmuvad ajakirjanduses regulaarselt. 2015. aastal ilmus temalt artiklikogumik „Arutlusi asja pärast" (kirjastus „Ilmamaa").
2001. aastal peeti esimest ja viimast korda ka külakokkutulek. Raegma pole hiilanud väga seltsielu või kogukondlikkusega, kuid seda ei maksaks võtta negatiivselt või millegi sellisena, et kõik põrnitsevad üksteist kõõrdi. Ei, kõik saavad üksteisega läbi, kuid meeles tuleb pidada, et inimesed tulevad Raegmasse oma aega maha võtma, mitte üritusi organiseerima. Nii et vaikselt käiakse üksteisel külas, abistatakse üksteist, aga suurt kära küla vahel ei ole.
 |
| Raamatukohvikus loeb luulet Villu Kangur Foto: Arbo Rae |
Raegma küla suurim „kaubamärk" on kahtlemata Sumari raamatukohvik, mida on peetud alates 2015. aastast, mil Muhu vald alustas kohvikutepäevade korraldamisega. Üks kord on raamatukohvik vahele jäänud, seega on raamatukohvikul järgmine aasta ümmargune sünnipäev. Raamatukohviku eestvedajaks on Sumari talu üks omanikke Erkki Bahovski koos oma sõprade ja lähedastega.
Aastate jooksul on raamatukohvikust läbi käinud säärased eesti kirjanduselus ja avalikkuses tuntud nimed nagu Mudlum, Sveta Grigorjeva, Armin Kõomägi, Mait Vaik, Jaanika Merilo, Lembit Uustulnd, Rainer Saks, Vahur Laiapea jpt. Sumari raamatukohvik on pälvinud positiivset vastukaja nii kohalikus kui ka üleriigilises meedias.
Kuidas edasi, Raegma? Võibolla tuleb küll inimesi ja talukohti juurde, praegu on seda vast vara öelda, aga inimesed on näidanud huvi Raegmasse elama asumise vastu. Raegma küla igal juhul elab oma vaikse vaimuga edasi.
Elle Jurkatame meenutused saialeiva teost pluss selle retsept.
Saialeiba tehti siis, kui oli käsil leivategu, sest leivaahju kütmine oli suur ettevõtmine ja selleks olid varutud kenad kuivad puuhalud. Raegma külas oli kombeks käia leiba laenamas. Mõnikord juhtus nii, et omad leivad olid ahju minemas, aga laenamas käidi ikka. Saialeiva tegemiseks on ju pärmi ka vaja ja seda sai pärast õlletegu. Vedel pärm kallati pudeli või mannergu sisse ja lasti paelaga kaevu, sest see oli kõige külmem koht. Ka seda pidi mõnikord külast laenama - "ega teil natukest pärmi ep juhtu olema?"
Saialeiva tainas segati lüpsisooja piima sisse, lisati sinna sool, või ja natuke suhkrut ka, kui oli. Edasi segati nisujahu hulka ja klopiti labjaga üsna kaua ja põhjalikult. Mäletan, et ärkasin hommikul selle kloppimise peale üles kui Mamma toas tegutses.Kui oli hea pärm ja tainas kenasti kerkinud, kallati see pannide sisse. Pannid pidid pekitüki või võiga määritud olema. Leivad pandi tahapoole ahju, saialeivad ettepoole, sest need võeti kolmveerand tunni pärast välja. Leivad küpsesid kaks tundi. Kõik see leivategu oli käe sees ja käis silma järgi. Sellist maitset ja tunnet nagu siis, ei saa enam mitte iialgi. On palju muid tegureid, mis kaasa mängivad- aeg, saialeiva tegija, koht, sööjad, lõhn, värvid…
Praegu on olukord teine, retsepte on palju. Pakun välja ühe, mida ise kasutan:
Vaja läheb:
400 g jahu
300 g piima
20 g värsket pärmi
100 g võid (osa panni määrimiseks)
1 muna ( jäta natuke saia määrimiseks ka)
2 spl. suhkrut
1tl. soola
Vedelda pärm suhkruga. Soojenda piim üsna kuumaks ja lahusta selles või ja sool. Lase segul jahtuda käesoojuseni ja lisa lahtiklopitud muna ja suhkru-pärmi segu. Sõelu juurde jahu, sega tainas ja jäta sooja kohta rätikuga kaetult kerkima. Kui tainakogus on vähemalt poole suurem, umbes tunni aja pärast, vala see võiga määritud panni peale. Lase veel kerkida, määri munaga ja pane 200 kraadini kuumutatud ahju küpsema. Saialeib küpseb umbes kolmveerand tundi, alanda poole küpsetamise peal kuumust 180 kraadini.
Valmis saialeib jäta veidikeseks rätiku alla puhkama. Kõige parem on süüa soojalt või ja külma rõõsa piimaga.
Erkki Bahovski mäletab veel, et Sumaril tehti ka makki, aga retsepti jagada tal pole. Veel oli üheks roaks kuivatatud silkude koos tuhlitega keetmine.